Vähk kui peamine surma põhjustaja: miks haigestub nii palju koeri?

Lugemisaeg: umbes 9 min

Vähk on üks olulisemaid koerte surmapõhjuseid, eriti vanemas eas. Mõne koeratõu puhul on kasvajaliste haigustega seotud suremus aga sedavõrd suur, et tõstatab tõsiseid küsimusi geneetika, aretuse, keskkonna ja võimalike ennetusmeetmete kohta.

Erinevates uuringutes on leitud, et mõne koeratõu puhul moodustavad kasvajalised haigused märkimisväärselt suure osa surmapõhjustest. Selliste tõugude hulka kuuluvad näiteks siledakarvaline retriiver, Berni alpi karjakoer, iiri veespanjel, kuldne retriiver, rottweiler, bokser, ja leonberger. Šoti terjeritel on kirjeldatud eelsoodumust teatud kasvajatüüpidele, kuid see ei tähenda samasugust üldise vähisuremuse osakaalu. Mõne tõu puhul on vähiga seotud üle poole registreeritud surmadest. Kuigi need andmed ei näita üksiku koera haigestumise tõenäosust, annavad need põhjust pöörata rohkem tähelepanu pärilikule eelsoodumusele, keskkonnateguritele ja võimalustele koera tervist teadlike valikutega toetada.

Kas koerad haigestuvad tänapäeval vähki sagedamini kui varem? Millist rolli mängivad pärilik eelsoodumus ja keskkonnategurid? Kas ka koera igapäevane toit võiks mõjutada tema vähiriski?

Neile küsimustele ei ole alati lihtsaid vastuseid. Küll aga on olemas uuringuid, mis aitavad mõista vähi esinemist koertel, ning kasvav hulk teadustöid, milles uuritakse erinevate looduslike ühendite võimalikku mõju kasvajate arengule.

Kas vähk on tõesti koerte peamine surmapõhjus?

Mitmed koerte suremust käsitlevad uuringud on leidnud, et kasvajalised haigused kuuluvad kõige sagedasemate surmapõhjuste hulka. Mõnes uuritud koerapopulatsioonis on vähk olnud ka kõige sagedamini registreeritud surmapõhjus.

See ei tähenda siiski, et kõigil koertel oleks ühesugune risk vähki haigestuda.

Surmapõhjuste statistikat mõjutavad koerte vanus, tõug, kehakaal, geneetiline taust ning see, kuidas uuringus surmapõhjused kindlaks tehti.

Oluline on eristada ka kahte mõistet: vähi osakaalu surmapõhjustes ja vähki haigestumise riski. Kui suur osa koertest sureb kasvajaliste haiguste tõttu, ei näita see iseenesest, kui palju koeri elu jooksul vähki haigestub või kas haigestumine on aja jooksul sagenenud.

Selleks oleks vaja pikaajalisi uuringuid, milles võrreldakse sarnase vanuse, tõu ja taustaga koeri.

Millist rolli mängib vanus koerte vähiriski kujunemisel?

Vanus on üks olulisemaid vähi riskitegureid. Aastate jooksul kogunevad rakkudesse geneetilised muutused, mis võivad soodustada kasvajate teket. Seetõttu diagnoositakse paljusid vähivorme sagedamini vanematel koertel.

Samas ei tähenda see, et vähi suurt osakaalu koerte surmapõhjustes saaks seletada lihtsalt pikema elueaga.

Koerte keskmine eluiga erineb tõugude lõikes märkimisväärselt ning olemasolevad uuringud ei võimalda üheselt järeldada, et koerad elaksid tänapäeval üldiselt kauem kui varasematel aastakümnetel.

Näiteks oli Šveitsi Berni alpi karjakoerte uuringus mediaanne eluiga 8,4 aastat. See näitab, miks tõuomaseid erinevusi ei saa taandada lihtsale väitele, et koerad elavad üha kauem.

Need andmed ei tõesta, et kõigi koerte eluiga oleks lühenenud. Küll aga näitavad need, miks ei saa vähi suurt osakaalu surmapõhjustes automaatselt põhjendada koerte väidetavalt pikema elueaga.

Seetõttu tasub vaadata vanusest kaugemale ning uurida, millist rolli mängivad pärilikud eelsoodumused, aretus, keskkonnategurid ja eluviis.

Geneetika ja tõug: miks on mõne koera vähirisk suurem?

Koerte vähirisk ei sõltu ainult vanusest. Teatud kasvajate esinemises mängivad olulist rolli ka pärilikud tegurid.

Mõnel tõul esineb teatud kasvajatüüpe sagedamini kui teistel. Näiteks on kuldsetel retriiveritel kirjeldatud suuremat eelsoodumust mitmele kasvajalisele haigusele, sealhulgas hemangiosarkoomile ja lümfoomile. Geneetiline eelsoodumus ei tähenda, et koer kindlasti vähki haigestub. See tähendab, et tema risk võib olla suurem kui teise geneetilise taustaga koeral.

Berni alpi karjakoerte murettekitav statistika

Berni alpi karjakoerte puhul näitavad uuringud eriti murettekitavat pilti.

Šveitsis läbi viidud uuringus seostati kasvajaliste haigustega 58,3% registreeritud surmadest. Hollandis tehtud eraldi uuringus oli pahaloomuliste kasvajatega seotud surmade osakaal vähemalt 55,1%. Kuigi uuringute metoodika ja kasvajadiagnooside kinnitamise viisid erinesid, on tulemused tähelepanuväärselt sarnased. Mõlemas uuringus moodustasid kasvajalised haigused enam kui poole registreeritud surmapõhjustest.

Sama Hollandi uuringu andmetel oli siledakarvalistel retriiveritel pahaloomuliste kasvajatega seotud surmade osakaal 63,8%. Need tulemused näitavad, et kõrge vähisuremus ei piirdu ühe tõuga.

Šveitsi uuringus oli koerte mediaanne eluiga ligikaudu 8,4 aastat. [1]

Need tulemused tõstatavad olulise küsimuse: miks on mõne tõu puhul kasvajaliste haigustega seotud suremus nii suur?

Üks võimalik selgitus peitub geneetilises eelsoodumuses. Tõu kujunemise ja aretuse käigus võivad teatud pärilikud omadused, sealhulgas haigustega seotud geenivariandid, muutuda populatsioonis sagedasemaks. Samas ei saa kõiki tõugudevahelisi erinevusi taandada ainult geneetikale. Oma roll võib olla ka keha suurusel, keskkonnal ja muudel teguritel.

Selline statistika paneb paratamatult mõtlema ka ennetusele. Kui teame, et teatud tõul on erakordselt suur kasvajaliste haigustega seotud suremus, on põhjendatud otsida võimalusi mõjutatavate riskitegurite vähendamiseks.

Keskkond: milliste mõjudega koer igapäevaselt kokku puutub?

Koerad jagavad meiega suures osas sama elukeskkonda. Nad hingavad sama õhku, viibivad samades ruumides ning võivad puutuda kokku kodumajapidamises kasutatavate kemikaalide, pestitsiidide ja muude keskkonnateguritega.

Mõne keskkonnamõju ja koerte teatud kasvajate vahel on uuringutes leitud seoseid. Näiteks on uuritud herbitsiidide ja kodus kasutatavate pestitsiididega kokkupuute seoseid koerte lümfoomiga. Siin tuleb siiski eristada seost põhjuslikust mõjust. Kui mingi keskkonnateguriga kokku puutunud koertel esineb rohkem kasvajalisi haigusi, ei tõesta see iseenesest, et just see tegur haiguse põhjustas.

Kasvajate kujunemine on sageli pikaajaline ja mitmeteguriline protsess. Geneetiline eelsoodumus, vanus ja erinevad keskkonnamõjud võivad üksteisega põimuda. Seetõttu ei ole põhjendatud väita, et üks konkreetne kodukeemia toode, toiduaine või keskkonnategur põhjustab koertel vähki, kui selle kohta puuduvad piisavalt tugevad tõendid.

Küll aga on mõistlik vähendada tarbetut kokkupuudet teadaolevalt kahjulike ainetega.

Toitumine, kehakaal ja liikumine

Toitumine ja eluviis mõjutavad koera ainevahetust, kehakoostist ja üldist tervist. Kuid kas need võivad mõjutada ka vähiriski?

Inimeste puhul on ülekaalu, vähese liikumise ja mitmete vähivormide vahel tugev teaduslik seos. Koerte puhul on tõendusmaterjal piiratum ning inimeste uuringute tulemusi ei saa automaatselt üle kanda. Siiski on põhjust pöörata tähelepanu koera kehakaalule. Rasvkude ei ole lihtsalt energiavaru, vaid osaleb ka hormonaalsetes ja põletikulistes protsessides.

Normaalse kehakaalu säilitamine toetab koera üldist tervist ning aitab vähendada mitmete teiste haiguste riski. Kas ja kui palju see konkreetsete vähivormide riski vähendab, vajab täiendavat uurimist.

Sama kehtib liikumise kohta. Regulaarne, koera vanusele ja tervislikule seisundile sobiv füüsiline aktiivsus toetab lihaseid, ainevahetust ja heaolu, kuid seda ei saa nimetada tõendatud vähiennetusmeetodiks.

Toitumise puhul tasub samuti vältida lihtsustatud väiteid. Ükski üksik toit, toidulisand või koostisaine ei ole tõendatult võimeline koera vähki ära hoidma. See ei tähenda aga, et toidus sisalduvate bioaktiivsete ühendite võimalik mõju ei vääriks uurimist.

Krooniline põletik ja vähk

Üks integratiivses veterinaarmeditsiinis käsitletavaid teemasid on kroonilise põletiku võimalik roll kasvajaliste haiguste kujunemisel. Põletik on organismi loomulik kaitsemehhanism. See aitab reageerida vigastustele, nakkustele ja muudele kahjustustele.

Probleem võib tekkida siis, kui põletikuline protsess muutub pikaajaliseks. Krooniline põletik võib teatud tingimustes mõjutada rakkude jagunemist, kudede kahjustumist ja taastumist ning kasvajate arenguga seotud signaaliradu.

Samas ei teki kõik vähivormid põletiku tõttu ning põletikumarkerite vähendamine ei tähenda automaatselt väiksemat vähiriski.

Integratiivses veterinaarmeditsiinis pööratakse seetõttu tähelepanu ka toiduainetele ja looduslikele ühenditele, mille põletikuvastast, antioksüdantset või võimalikku kasvajavastast toimet on uuritud. Selliste ühendite hulka kuuluvad näiteks sulforafaan, lükopeen, kurkumiin ja teatud meditsiinilistes seentes leiduvad polüsahhariidid.

Kas vähki saab ennetada?

Kõiki vähijuhtumeid ei ole võimalik ennetada. Osa kasvajatest kujuneb pärilike eelsoodumuste, vanusega seotud rakumuutuste ja muude tegurite koosmõjul, mida omanik ei saa kontrollida. See ei tähenda aga, et meie igapäevased valikud oleksid tähtsusetud.

Koera normaalse kehakaalu hoidmine, sobiv liikumine, tasakaalustatud toitumine ja tarbetu kokkupuute vähendamine kahjulike ainetega on mõistlikud sammud tema tervise toetamiseks. Samuti on oluline märgata muutusi koera tervises. Uued moodustised, seletamatu kaalulangus, püsivad seedeprobleemid, ebatavaline väsimus või muud kestvad sümptomid väärivad veterinaararsti tähelepanu.

Varajane diagnoos võib mõne kasvajatüübi puhul parandada ravivõimalusi.

Kuid lisaks haiguste varajasele avastamisele tekib küsimus, kas saame igapäevaste valikutega toetada organismi ka enne probleemide tekkimist. Siin pakuvad huvi mitmed taimsetes toiduainetes ja seentes leiduvad bioaktiivsed ühendid.

Neli looduslikku koostisosa, mida integratiivsed veterinaarid soovitavad kaaluda

Integratiivses veterinaarmeditsiinis käsitletakse mitmeid toiduaineid ja looduslikke ühendeid, mille võimalikku mõju põletikulistele protsessidele, oksüdatiivsele stressile või kasvajate arengule on teaduslikult uuritud.

Nende hulgas on brokoliidud, tomat, kurkum ja meditsiinilised seened.

Oluline on mõista, et teadusuuringutes täheldatud bioloogiline toime ei tähenda automaatselt tõestatud vähiennetust. Samuti ei ole kõik looduslikud preparaadid riskivabad. Siiski võib sobivate toiduainete lisamine koera tavapärasele menüüle olla üks viis tema toitumise mitmekesistamiseks ja tervise toetamiseks.

Brokoli ja brokoliidud: sulforafaan

Brokoli ning eriti brokoliidud pakuvad teadlastele huvi neis sisalduva glükorafaniini tõttu, millest võib ensüümide toimel moodustuda sulforafaan. Sulforafaani on uuritud selle antioksüdantse, põletikuvastase ja võimaliku kasvajavastase toime tõttu. Laboriuuringutes on täheldatud, et sulforafaan võib mõjutada mitmeid rakkude kaitsemehhanisme ja kasvajate arenguga seotud signaaliradu.

Ka koertega on tehtud uuringuid. Näiteks on näidatud, et glükorafaniini sisaldavast preparaadist pärinevad sulforafaani metaboliidid jõuavad koera vereringesse. Samuti on uuritud sulforafaani mõju lümfoomiga koerte kasvajarakke puudutavatele bioloogilistele näitajatele.

Need tulemused ei tõesta, et brokoli või brokoliidude söömine ennetaks vähki, kuid annavad põhjuse nende ühendite võimalikku mõju edasi uurida. Integratiivses veterinaarmeditsiinis käsitletakse brokolit ja idandeid koerte toitumise võimalike lisanditena.

Brokoli peeneks hakkimine lõhub taimerakke ning võimaldab glükorafaniinil kokku puutuda ensüümiga, mis osaleb sulforafaani moodustumises.

Kuidas koerale pakkuda?

Brokolit võib pakkuda väikestes kogustes, peeneks hakitult ja vajadusel kergelt kuumtöödeldult. Brokoliidusid võib lisada väikese kogusena tavapärasele toidule, alustades ettevaatlikult ja jälgides seedimist.

Idandite puhul tuleb arvestada ka mikrobioloogilise ohutusega, sest toored idandid võivad sisaldada haigustekitajaid. Eriti ettevaatlik tuleb olla nõrgenenud immuunsusega koerte puhul.

Värskel toidul põhinevates menüüdes võib köögiviljade osakaal olla suurem kui täistoidule lisatava väikese lisandi puhul. See ei ole brokoliidude annustamissoovitus ega üldine reegel kõigile koertele.

Kui koer sööb tasakaalustatud täistoitu, on praktiline lähtuda põhimõttest, et kõik täiendavad tasakaalustamata toiduained ja maiused kokku ei ületaks tavaliselt kümmet protsenti päevasest energiakogusest.

Tomat ja lükopeen

Tomat sisaldab lükopeeni, karotenoidide hulka kuuluvat pigmenti, mis annab küpsetele tomatitele iseloomuliku punase värvuse.

Lükopeeni on uuritud selle antioksüdantse ja võimaliku kasvajavastase toime tõttu.

Laboriuuringutes on uuritud ka lükopeeni mõju koerte osteosarkoomirakkudele. Teatud katsetingimustes on täheldatud muutusi kasvajarakkude elutegevuses ja programmeeritud rakusurmas. Sellised tulemused ei tähenda, et tomati söömine hoiaks koertel ära luuvähi või mõne muu kasvaja. Küll aga näitavad need, miks lükopeen on teadlastele huvipakkuv ühend.

Lükopeeni eripära on see, et selle omastatavus võib kuumtöötlemisel paraneda. Kuumutamine muudab tomati rakustruktuuri ja võib suurendada lükopeeni kättesaadavust. Ka väike kogus rasva võib soodustada selle imendumist. Need tähelepanekud pärinevad peamiselt toidukeemia- ja inimeseuuringutest, mitte koerte vähiennetuse katsetest.

See ei tähenda siiski, et mida kauem tomatit kuumutada, seda parem. Tulemus sõltub valmistamisviisist ja töötlemise kestusest.

Kuidas koerale pakkuda?

Peter Dobias soovitab küpse tomati pakkumisel alustada ühe-kahe viiluga ning jälgida koera reaktsiooni. Koerale võib pakkuda väikest kogust küpset punast tomatit või maitsestamata kuumtöödeldud tomatit.

Vältida tuleb rohelisi tomateid, tomatitaime lehti ja varsi ning sibula, liigse soola või muude koerale sobimatute lisanditega tomatikastmeid. Küüslaugu puhul sõltub ohutus kasutatavast kogusest ja valmistamisviisist.

Kurkum ja kurkumiin

Kurkum sisaldab kurkuminoide, millest tuntuim on kurkumiin. Kurkumiini põletikuvastast, antioksüdantset ja võimalikku kasvajavastast toimet on uuritud nii laboritingimustes kui ka loomadel. Integratiivses veterinaarmeditsiinis tuntakse kurkumiini eelkõige selle võimaliku mõju tõttu põletikulistele signaaliradadele.

Koerte kasvajarakke käsitlevates laboriuuringutes on kurkumiekstrakt näidanud võimet pidurdada vähirakkude paljunemist. Koerte puhul on kurkumiini võimaliku kasu ja ohutuse hindamiseks siiski vaja rohkem kvaliteetseid kliinilisi uuringuid.

Need tulemused ei tõesta veel, et kurkumi lisamine koera toidule ennetaks vähki. Küll aga annavad need põhjuse uurida selle võimalikku rolli tervist toetava toitumise osana.

Kuidas koerale pakkuda?

Kurkumi puhul on oluline arvestada selle biosaadavusega. Kurkumiin imendub organismis suhteliselt halvasti ning rasva lisamine võib selle omastatavust soodustada.

Üks integratiivses veterinaarmeditsiinis kasutatav valmistamisviis on niinimetatud kuldne pasta, milles kurkumit kombineeritakse rasvaga. Mõnes retseptis kasutatakse ka musta pipart, mille piperiin võib mõjutada kurkumiini imendumist.

FendaF-i Tervisenurgas oleme kuldse pasta valmistamist juba põhjalikumalt käsitlenud. Retsepti ja valmistamisjuhendi leiad artiklist „Tervendavad toidud sinu koerale!“ (https://fendaf.ee/tervis/tervendavad-toidud-sinu-koerale/). [13]

Oluline ettevaatusabinõu: kurkum ja eriti kontsentreeritud kurkumiinipreparaadid võivad mõjutada vere hüübimist ning teatud ravimite toimet. Kui koer kasutab vere hüübimist mõjutavaid ravimeid, põletikuvastaseid ravimeid või saab vähiravi, tuleb nende kasutamine veterinaararstiga läbi arutada. Sama kehtib planeeritud operatsiooni korral. Kurkumipreparaatide võimalikust kasutamise katkestamisest enne operatsiooni tuleb rääkida raviarstiga.

Musta pipra piperiin võib lisaks mõjutada ravimite ainevahetust, mistõttu ei sobi iga kuldse pasta retsept automaatselt igale koerale.

Meditsiinilised seened: rohkem kui lihtsalt toidulisand?

Meditsiiniliste seente kasutamisel on pikk ajalugu ning viimastel aastakümnetel on nende bioaktiivseid ühendeid järjest rohkem uuritud.

Üks tuntumaid näiteid on libliktagelik ehk turkey tail (Trametes versicolor), mis sisaldab erinevaid polüsahhariide, sealhulgas immuunsüsteemi toimimisega seotud uurimishuvi pakkunud ühendeid.

Koerte puhul on libliktageliku polüsahhariidiekstrakti uuritud muu hulgas hemangiosarkoomiga patsientidel. Väikeses, 15 koeraga pilootuuringus täheldati suurema annuse rühmas julgustavaid tulemusi. Hilisem, 101 koeraga uuring ei leidnud aga, et ekstrakti lisamine doksorubitsiinravile parandaks elulemust; ainult ekstrakti saanud koertel ei olnud tulemused keemiaraviga võrreldes paremad. Seega ei saa väita, et seeneekstraktid ennetaksid vähki või parandaksid usaldusväärselt vähiga koerte elulemust.

Integratiivsed veterinaararstid, sealhulgas Robert Silver, on käsitlenud meditsiinilisi seeni võimaliku toetava lähenemisena.

Kuidas koerale pakkuda?

Meditsiiniliste seente puhul tuleb eristada tavalist kuivatatud seenepulbrit ja kontsentreeritud ekstrakti.

Integratiivsed veterinaararstid kirjeldavad seeni ühe võimaliku toetava valikuna, kuid tavalise seenepulbri ja standardiseeritud ekstrakti kogused ei ole võrreldavad. Universaalset, uuringutega kinnitatud vähiennetusannust koertele ei ole.

Kontsentreeritud ekstraktide toimeainete sisaldus võib toodete lõikes märkimisväärselt erineda, mistõttu ei saa kuivatatud seenepulbri kogust automaatselt ekstraktile üle kanda.

Seeneekstraktide kasutamisel tuleb arvestada võimalike ravimikoostoimete, toote kvaliteedi ja koera tervisliku seisundiga. Eriti oluline on veterinaararstiga nõu pidada juhul, kui koer saab immuunsüsteemi mõjutavaid ravimeid või vähiravi.

Kui palju võib koera toidule lisandeid anda?

Kui koer sööb tasakaalustatud täistoitu, kasutatakse sageli üldist põhimõtet, et maiused ja muud tasakaalustamata lisatoidud ei tohiks kokku moodustada rohkem kui kümmet protsenti tema päevasest energiakogusest. See aitab vähendada ohtu, et täiendavad toiduained rikuvad põhitoidu toitainelist tasakaalu.

Oluline on siiski mõista, et kümne protsendi reegel ei ole ohutuspiir igale koostisosale eraldi. Näiteks ei tähenda see, et koerale võiks anda brokoliidusid, kurkumit või seeneekstrakti kümne protsendi ulatuses päevasest kaloraažist.

Tavaliste toiduainete puhul tasub alustada väikestest kogustest, lisada uusi koostisosi ükshaaval ja jälgida koera seedimist ning enesetunnet. Kontsentreeritud ekstraktide ja

toidulisandite puhul tuleb lähtuda konkreetse preparaadi koostisest, toimeainete sisaldusest ja koera individuaalsetest vajadustest.

Kui koeral on krooniline haigus, ta kasutab ravimeid või talle on planeeritud operatsioon, tuleb bioaktiivsete lisandite kasutamine veterinaararstiga läbi arutada.

Kas teadusliku tõestuse puudumine tähendab, et proovida ei tasu?

Teadusuuringute tõlgendamisel on oluline eristada kahte olukorda.

Ühel juhul on kvaliteetsed uuringud näidanud, et mingi sekkumine ei anna oodatud tulemust. Teisel juhul ei ole piisavalt uuringuid, et mõju kohta kindlaid järeldusi teha.

Need ei ole sama asi.

Kui mõne toidus sisalduva ühendi võimalikku kasvajavastast toimet on uuritud peamiselt laboritingimustes, ei saa selle põhjal lubada, et sama toime avaldub ka koeral, kes sööb vastavat toiduainet. Samas ei tähenda kliiniliste tõendite vähesus automaatselt, et uuritud ühendil puuduks igasugune bioloogiline mõju.

Praktiliste valikute tegemisel tasub arvestada nii võimaliku kasu, olemasoleva tõendusmaterjali kui ka riskidega. Väikese koguse sobiva köögivilja lisamine koera toidule on teistsugune otsus kui kontsentreeritud preparaadi kasutamine suurtes annustes.

Eesmärk ei peaks olema anda koerale võimalikult palju erinevaid toidulisandeid, vaid teha läbimõeldud valikuid, mis toetavad tema üldist tervist ega tekita tarbetuid riske.

Mida vähistatistika meile tegelikult ütleb?

Vähi suur osakaal koerte surmapõhjustes on oluline terviseprobleem, mida ei saa taandada ühele lihtsale selgitusele. Vanus mängib vähiriski kujunemisel rolli, kuid sellest üksi ei piisa, et selgitada tõugudevahelisi erinevusi või kasvajaliste haiguste suurt osakaalu teatud koerapopulatsioonides.

Berni alpi karjakoerte uuringud, milles kasvajaliste haigustega seostati üle poole registreeritud surmadest, näitavad eriti selgelt, miks on oluline uurida geneetilist eelsoodumust ja teisi võimalikke mõjutegureid.

Kõiki vähijuhtumeid ei ole võimalik ennetada ning ükski toiduaine või toidulisand ei anna selleks garantiid.

Samas ei tähenda see, et koeraomanik peaks jääma passiivseks. Tasakaalustatud toitumine, sobiv kehakaal, regulaarne liikumine, keskkonnariskide vähendamine ja koera tervise jälgimine on praktilised sammud, mida saab teha juba täna. Lisaks võib

huvi tunda toiduainete vastu, mille bioaktiivseid ühendeid on teaduslikult uuritud ning mida integratiivsed veterinaararstid käsitlevad võimalike tervist toetavate valikutena.

Kõige olulisem on teha vahet tõendatud mõjul, esialgsetel teadustulemustel ja veel vastuseta küsimustel.

Me ei saa kontrollida kõiki tegureid, mis mõjutavad koera vähiriski. Küll aga saame teha teadlikke valikuid, mis toetavad tema tervist kogu elu jooksul.

Kasutatud allikad

• [1] Zürichi/Šveitsi Berni alpi karjakoerte suremusuuring (2016), BMC Veterinary Research.
• [2] Hollandi Berni alpi karjakoerte ja siledakarvaliste retriiverite suremusuuring (2013), Veterinary Journal.
• [3] Dobson JM (2013). Breed-Predispositions to Cancer in Pedigree Dogs. ISRN Veterinary Science. Tõugude võrdlused põhinevad eri populatsioonidel; Ühendkuningriigi tabelis on näiteks iiri veespanjel 55,8%, rottweiler 45,3%, kuldne retriiver 38,8% ja bokser 38,5%.
• [4] Hayes jt, koerte lümfoomi ja 2,4-D herbitsiidide kokkupuute juhtkontrolluuring (1991).
• [5] Takashima-Uebelhoer jt, kodukeemia ja koerte lümfoomi juhtkontrolluuring (2012).
• [6] WSAVA Nutrition Committee, Feeding Treats to Your Dog (2024): kuni 10% päevasest energiast.
• [7] Brokoliidu-preparaadi sulforafaani imendumise uuring kümnel tervel koeral (2018).
• [8] Parachini-Winter jt, sulforafaani pilootuuring seitsmel lümfoomiga koeral (2020); kliinilist kasvajavastust ei täheldatud.
• [9] Peter Dobias, koerte toitumise käsitlused (integratiivne praktiline vaatenurk, mitte kliiniline vähiennetuse tõend).
• [10] Effects of lycopene on proliferation and death of canine osteosarcoma cells (2010); rakukultuuriuuring.
• [11] Peter Dobias, Can dogs eat tomatoes? Praktiline lähtekogus: üks kuni kaks viilu.
• [12] Levine jt, Cellular effects of a turmeric root and rosemary leaf extract on canine neoplastic cell lines (2017).
• [13] FendaF, Tervendavad toidud sinu koerale! Kuldse pasta retsept ja kasutuspiirangud.
• [14] Merck Veterinary Manual, Herbal Medicine in Veterinary Patients: kurkumi võimalikud koostoimed ja veritsusrisk.
• [15] Brown ja Reetz, 15 koeraga libliktageliku polüsahhariidiekstrakti pilootuuring (2012).
• [16] 101 koeraga hemangiosarkoomi uuring (2022): ekstrakti lisamine doksorubitsiinile ei parandanud elulemust.
• [17] Rao AV jt. Lycopene Content of Tomato Products: Its Stability, Bioavailability and In Vivo Antioxidant Properties (2001).
• [18] Processing of tomato: impact on in vitro bioaccessibility of lycopene and textural properties (2010).
• Märkus: tõugude suremusprotsendid kirjeldavad konkreetsete uuringupopulatsioonide surmapõhjuseid. Laboriuuringute tulemused ei tõesta toiduainete vähiennetavat mõju koertel.

---

---