Kuivtoidu koostis ja müügitrikid: mida pakend tegelikult ütleb?
Lugemisaeg: umbes 6 min
Kui koeratoidukotil seisab suurte tähtedega „60% värsket liha”, tekib üsna kiiresti pilt toidust, mille põhiosa on liha. Aga kas see arv kirjeldab valmistoitu või retsepti enne kuivatamist? Ja kui koostisosade nimekiri algab sõnaga „lammas”, kas see tähendab, et suurem osa valmistoote proteiinist tuleb lambast? Just sellised küsimused mind koeratoitude juures huvitavad.
Mul ei ole kana kitkuda ühegi tootjaga. Olen kogu aeg öelnud, et iga omanik otsustab ise, mida ta oma koerale annab. Küll aga tahan ma aru saada, mille eest inimene maksab. Mina eelistan oma koertele võimalikult selgete tooraineallikatega toitu ja suhtun ettevaatlikult umbmäärastesse kirjeldustesse. See on minu teadlik ostueelistus, mitte tõend, et igas toidupoes müüdav toit oleks automaatselt halva toiteväärtusega. Bränd, müügikoht ja pakendi värv ei asenda koostise lugemist.
Miks on koostisosade järjestus oluline, aga mitte piisav?
Euroopa Liidus reguleerib loomasööda, sealhulgas lemmikloomatoidu märgistamist määrus (EÜ) nr 767/2009. Koostisosad esitatakse üldjuhul kaalu järgi kahanevas järjestuses, lähtudes nende kasutamisest retseptis. Seega näitab esimene koostisosa midagi päriselt olulist: seda lisati toidu valmistamisel kaalult rohkem kui ühtki järgnevat eraldi nimetatud koostisosa. See ei tõesta siiski, et seda oleks rohkem kui kõiki teisi koostisosi kokku või et see annaks suurema osa toidu valgust.
Pakend võib kasutada täpseid tooraine nimetusi või lubatud üldisemaid kategooriaid. Sõnad „liha ja loomsed saadused” ei ütle tarbijale sama palju kui täpne loomaliik ja kasutatud kude. Samas ei tõesta üksnes üldise nimetuse kasutamine, et toit on ohtlik või toitaineliselt puudulik. Probleem on läbipaistvuses: kui soovin hinnata konkreetset retsepti, peab mul olema piisavalt teavet.
Sama tooraine mitme nime all
Üks levinud koostise hindamise lõks on see, et sarnased toorained on loetletud eraldi: näiteks kaer, kaerajahu ja kaerahelbed või hernes, herneproteiin ja hernetärklis. See võib olla tootmislikult põhjendatud, sest need ei ole keemiliselt ega funktsionaalselt identsed koostisosad. Kuid see võib ka varjutada asjaolu, et ühest taimsest allikast pärinevaid komponente on kokku rohkem kui esimesel kohal nimetatud lihatoorainet.
Siin tuleb olla korraga kriitiline ja õiglane. Eraldi nimetamine ei tõesta iseenesest tahtlikku petmist, aga ostjana võin ma küsida, kui suur on sarnaste toorainete koondosakaal. Eriti siis, kui reklaam jätab mulje, et ühe loomse tooraine osakaal on ülekaalukalt suur.
Olen Facebooki koeragruppides korduvalt näinud kahte lihtsat soovitust: „osta see, kus on liha esimesel kohal” või „see sisaldab palju värsket liha”. Mõlemad võivad olla alustuseks kasulikud, aga mõlemad võivad eksitada, kui koostist täpsemalt ei vaata. Esimene asukoht ega ka isegi kogu esimene rida ei kirjelda kogu retsepti.
Värske liha ja kuivatatud liha ei ole sama arvutus
Värske liha sisaldab palju vett, sageli ligikaudu kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku oma kaalust. Kui retsepti lisatakse 60 kilogrammi värsket liha, milles on näiteks 70% vett, on selles umbes 18 kilogrammi kuivainet. See 18 kg
ei ole veel valmistoote lihaprotsent, sest samal ajal muutub kuivatamisel kogu ülejäänud segu mass. Täpse osakaalu arvutamiseks peaksime teadma ka teiste koostisosade algkoguseid, niiskust ja lõplikku saagist.
Varem on selle kohta ringelnud lihtne teisendus, et 60% värskest lihast saab valmistoitu 24% liha. Nii täpset üldreeglit ei ole. Õige on mõte, et vett sisaldava tooraine sisestusprotsenti ei tohi lugeda valmis krõbina samaväärseks protsendiks. Vale oleks aga asendada üks turunduslik number teise näiliselt täpse, ent ilma retseptiandmeteta arvutatud numbriga.
Kuivatatud liha või lihajahu puhul on suur osa veest juba eemaldatud enne, kui see retsepti läheb. Seetõttu ei saa 30% kuivatatud kana ja 30% värsket kana lugeda võrdseks loomse kuivaine koguseks. Ja ka kuivatatud tooraine puhul tasub teada, mida nimetus täpselt hõlmab. Lisaks tekib minul kuivatatud tooraine puhul alati kvaliteediküsimus.
Kuidas hinnata süsivesikuid, kui neid pakendil eraldi pole?
Enamiku kuivtoitude analüütilise koostise tabelist leiad toorproteiini, toorrasva, toorkiu ja toortuha; sõltuvalt märgistusest ka niiskuse. Kui niiskus on teada, saad süsivesikute ja muude lämmastikuvabade ekstraktiivainete ligikaudse osakaalu arvutada niinimetatud vahemeetodiga. Valem on lihtne:
Praktiline FendaF-i pakendiarvutus
Hinnanguline NFE (%) = 100 − toorproteiin (%) − toorrasv (%) − toorkiud (%) − toortuhk (%) − niiskus (%).
Näiteks: proteiin 26%, rasv 15%, kiud 3%, tuhk 7% ja niiskus 9%. Siis on NFE ligikaudu 100 − 26 − 15 − 3 − 7 − 9 = 40%.
See ei ole laboris mõõdetud puhta tärklise või „suhkru” protsent. Kui niiskuse või tuha tegelik sisaldus pole teada, märgi tulemus oletuslikuks, mitte täpseks faktiks.
NFE ehk nitrogen-free extract on arvutuslik jääk, mitte otsene süsivesikute laboritest. See hõlmab peamiselt kergemini lahustuvaid süsivesikuid, kuid ka mõõtmis- ja ümardamisvigade mõju. Toorkiud ei mõõda kogu kiudainete hulka. 2021. aastal avaldatud 51 koeratoidu analüüs näitas, et toorkiu ja kogu toidukiudude näitajad võivad märkimisväärselt erineda. Seega ei tohiks me numbrit 40% tõlgendada kui „40% teravilja”, ammugi mitte kui „40% suhkrut”.
Kui pakend ei ütle niiskust, ei ole mõistlik kirjutada kindla faktina „see on alati 10%”. See võib olla kuivtoidu kohta realistlik näidisväärtus, aga tegelik number sõltub tootest. Samamoodi on 7% toortuhka näide, mitte puuduvate andmete ametlik asendaja. Kui soovid võrrelda kahte toitu tõsisemalt, küsi tootjalt puuduvad analüütilised näitajad.
Kas suurem proteiiniprotsent tähendab rohkem liha?
Ei pruugi. Toorproteiin hõlmab nii loomsetest kui ka taimsetest allikatest pärit lämmastikuga seotud ühendeid. 30% toorproteiini võib olla saavutatud väga erinevate retseptidega. Suur osa proteiinist võib tulla lihast, kuid osa võib pärineda näiteks herne- või kartuliproteiinist. Ja isegi kui proteiini koguprotsent on sama, võib erineda aminohapete profiil ja seeduvus.
Samuti ei saa öelda, et kui kahes toidus on mõlemas 28% toorproteiini, sisaldavad need järelikult samas koguses loomset proteiini. Selle järelduse jaoks oleks vaja koostisainete osakaale ja aminohapete või tooraine päritolu kohta rohkem infot. Jällegi: üks number aitab küsimust esitada, kuid ei vasta sellele üksi.
Omaette teema on energiatihedus. Toidus võib olla 15% rasva ja teises 12%, kuid päevase grammkoguse või energiaväärtuse tõttu saab koer lõpuks erineva hulga nii rasva kui valku. Kui koer vajab vähem kaloreid, ei ole pelgalt kõrge proteiiniprotsent piisav põhjus üht retsepti paremaks nimetada.
Mida tähendab „täisväärtuslik” ja mida mitte?
Täisväärtuslik ehk complete feed tähendab, et toit on ette nähtud oma sihtrühma igapäevase toitainete vajaduse katmiseks vastavalt asjaomastele nõuetele. See on oluline kontrollpunkt, eriti kui toit on koera põhiratsioon. See ei tõenda siiski, et kõik kasutatud toorained on omavahel sama kvaliteediga või et kõik koerad seedivad seda võrdselt hästi. Ka tootja oma kliinilised andmed võivad puudutada kindlat eesmärki ega pruugi anda terviklikku vastust tooraine päritolu või pikaajalise taluvuse kohta.
Minu hinnangus loevad lisaks etiketile tootja läbipaistvus, jälgitav tooraine, kvaliteedikontroll ja see, kuidas konkreetne koer toitu talub. Kui tootja väidab, et toit „toetab soolestikku” või „sisaldab eriti palju liha”, siis on täiesti mõistlik küsida, kuidas ta seda väidet mõõdab. Euroopa söödamärgistuse reeglid nõuavad, et sellised väited oleksid objektiivsed ja kontrollitavad.
Kolm küsimust enne järgmist kotitäit
Kui kõik toidukotid oleksid homme valged, ilma brändi, tõupildi ja luksuslike värvideta, kas me valiksime koostise ja analüüsi järgi ikka sama retsepti? Ma soovitan endalt küsida: millist toorainet tegelikult kasutatakse, mida tähendavad antud protsendid ning kas konkreetse koera vajadused on selle retseptiga kaetud. Need küsimused ei sunni kedagi üht brändi ostma. Küll aga vähendavad võimalust, et ostuotsuse teeb meie eest üks väga osavalt kujundatud number või pakend.
Loe lisaks: Kas koera toitu tasub vahetada?
Kasutatud allikad
• Euroopa Komisjon. Feed marketing: EU animal feed marketing and labelling rules
• FEDIAF. Code of Good Labelling Practice for Pet Food (2019), via UK Pet Food
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.

Lisa kommentaar