Veekogud, koerad ja seal pesitsevad ohud

Kätte on jõudnud suur suvi ning meie neljakäpalised käivad juba mõnda aega merevees ujumas ja solberdamas. Enamus lemmikloomaomanike jaoks käivad veekogud ja koerad kokku samamoodi nagu sukk ja saabas. Küll aga tasub teada, et veekogudes võivad meie lemmikuid varitseda 4 üsna levinud haigust. Refereerin sel korral dr. Karen Shaw Becker’i artiklit, kus ta toob välja küll 5 haigust, kuid üks on pigem levinud Pärsia lahe riikides, Kagu-Aasias ning Lõuna-Ameerikas. Toon siiski ka selle igaks juhuks ära, kuigi Eestis see meie lemmikuid vähemalt hetkel ei tohiks ohustada. Osad haigused olid minu jaoks üllatavad, sest näiteks giardiaasi ei olnud ma kunagi seostanud seisva veekoguga. See artikkel ei ole paanika külvamiseks, vaid pigem teadlikkuse tõstmiseks ning oma koera jälgimiseks peale ujumist võimalike haigusnähtude suhtes. Kui märkad peale ujumist, et su koer on teistsugune, siis mine esimesel võimalusel veterinaari juurde. Dr. Becker rõhutab, et kui su koer pole siiani peale ujumist ja vees solberdamist haigeks jäänud, ei tähenda see, et ta on immuunne. Tal on lihtsalt vedanud.

Kindlasti tuleb arvestada, et looduslikes veekogudes on teatud vees levivad haigused, mida põhjustavad teatud tüüpi bakterid ja parasiidid. Ekspertide soovitus on pidada kõiki looduslikel veekogudel hõljuvaid õisi mürgisteks, sest ilma testimiseta ei ole võimalik teada kas taim on mürgine või mitte. Aga vaatame nüüd neid 5 haigust lähemalt.

Veekogud ja seal pesitsevad haigused

Sinivetikad

Sinivetikad sisaldavad surmavaid mikroorganisme ehk tsüanobaktereid. Tegemist on mikroskoopiliste organismidega, mida leidub nii magevee järvedes, ojades, tiikides ja soolastes ökosüsteemides. Vetikad annavad veele sinakasrohelise või “hernesupi” välimuse.

Eriti oluline on meeles pidada, et seda tüüpi sinivetikad erinevad nendest liikidest, mida peetakse supertoiduks ehk näiteks klorella ja spirulina. Isegi väike kokkupuude sinivetikaga võib olla surmav (näiteks paar suutäit saastunud vee joomist).

Kui sa kahtlustad, et koer on sinivetikaga kokku puutunud, loputa oma koera puhta veega ning pöördu viivitamatult veterinaari poole. Sümptomaatilistel patsientidel võib minna elu päästmiseks vaja intravenoosset vedelikku, krampide või oksendamise kontrollimiseks mõeldud ravimeid, hapnikuravi ning lisaks ka vereülekandeid.

Krüptosporidioos

Tegemist on zoonootilise haigusega, mis kahjustab inimesel seedetrakti, sapiteede ja hingamisteede limaskesta ning mitut liiki loomi (veiseid, lambaid, närilisi, koeri, kasse jm), linde, roomajaid ning ka kalu. Põhjustajaks on algloomaparasiit. Nakkus põhjustab gastroenteriiti ja kõhulahtisust erinevatel loomadel. Koertel ei ole see haigus väga levinud, aga ettevaatlik tasub siiski olla. Krüptosporidioos võib olla nii primaarne haigus kui ka sekundaarne häire nõrgenenud immuunsüsteemiga lemmikutel.

Parasiidiga nakatunud loomad eritavad seda oma väljaheitega. Niiskes keskkonnas võib organism elus püsida kuni 6 kuud ning koer võib selle organismi saada saastunud toitu või vee lakkumisel või siis kokku puutumisel saastunud eseme või pinnaga.

Nakatunud, terve immuunsüsteemiga, koertel ei esine sageli mingeid sümptomeid. Osadel võib olla kerge kõhulahtisus, millest koer paraneb reeglina kiiresti. Sümptomaatilistel lemmikloomadel tekivad nakkusnähud mõne päeva jooksul peale kokkupuudet ning sümptomiteks võivad olla letargia, kõhukrambid, vesine kõhulahtisus, isutus ja kaalulangus.

Parim viis haigestumise vältimiseks on veenduda, et koera immuunsüsteem on terve! Samuti on oluline mitte lasta tal süüa loomade väljaheiteid ega juua ühestki veekogust, mis võib olla saastunud.

Giardiaas

Giardia parasiidid on keskkonnas väga levinud. Neid leidub jõgedes, tiikides, lompides ja mujal. Tegemist on muuhulgas zoonootilise nakkusega.

Kõige levinum levikutee on väljaheitega saastunud vee kaudu. Enamik giardia nakkusi on asümptomaatilised. Kõige enam levinud sümptom on kõhulahtisus, mis võib olla äge, krooniline või vahelduv. Kui koer kannatab kroonilise kõhulahtisuse all, lase kindlasti teha PCR test (Laboklinil on see test täiesti olemas).

Oleme varasemalt kirjutanud giardiaasi kohta ka ühe blogi, kust leiad muuhulgas ka soovitused looduslike vahenditega raviks.

Leptospiroos

Haiguse põhjustajaks on Leptospira bakter, mis kandub edasi nakatunud loomade uriiniga. Kõige levinumad kandjad on rotid, aga leptospiroosi kannavad edasi ka kährikud, koerad, kitsed, lambad, sead, veised ja hobused. Bakterid võivad ladestuda pinnasesse ning vette ning seal elus püsida nädalaid või kuid.

Koerad saavad bakterid tavaliselt nahal olevate lõikehaavade või kriimude kaudu kui puutuvad kokku saastunud veega või siis joovad seda. Suurim risk on koertel, kes veedavad palju aega vees või kes joovad tiikidest või lompidest.

Nakatumine on kõige levinum suvekuudel, varasügisel ning samuti üleujutuste ajal. Kontrolli näriliste populatsiooni oma koduümbruses. Piirkonnas, kus nakkus on üleüldiseks probleemiks, hoia lemmik eemal tiikidest, aeglaselt voolavast veest ning samuti seisvast veest.

Kui koeral tekib äkki palavik, ta muutub loiuks, võib urineerida liiga palju või urineerib helepunast värsket verd, mine kiirelt kiirabisse leptospiroosi testi tegema!

Tegemist on ravitava bakteriaalse infektsiooniga ning koerad kannatavad ainult juhul, kui diagnoosi ei panda piisavalt varakult. Leptospiroosi vastu on olemas küll vaktsiin, kuid erinevate allikate andmetel on selle toime ainult 9 kuud ning lisaks see ei kaitse erinevate tüvede eest. Muuhulgas põhjustab vaktsiin koertel olulisi reaktsioone. Seetõttu näiteks integreerivad veterinaarid reeglina vaktsineerimist ei soovita.

Aastaid tagasi põdes Faddy ka leptospiroosi, kuigi oli kenasti vaktsineeritud. Suuremat rolli kui vaktsiin mängis immuunsüsteem, sest tema keha suutis haigusega enne ravi alustamist võidelda ca 5 päeva. Ka ravi alustamisel ei jäänud ta kordagi ööseks kliinikusse ning muuhulgas ei olnud haigusel mingit mõju tema neerudele. Teadaolevalt on selle haiguse üks kõige suuremaid probleeme just üles ütlevad neerud. Seega sarnaselt teistele haigustele, mängib immuunsus väga suurt rolli. Ja sinu lemmiku immuunsus sõltub sinu enda tehtud otsustest.

Pütioos

Tegemist on haruldase haigusega, mis on kõige levinum Pärsia lahe riikides, Kagu-Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Seda põhjustab Pythium insidosum organism ehk veehallitus. Nakkus tekib otsese kokkupuute tagajärjel veega, mis sisaldab seenparasiiti.

Tihti jääb see haigus algfaasis avastamata ning avastatakse alles siis, kui olukord on üsna tõsine. See haigus võib alata koera nahal suurte, punaste ja sügelevate muhkudega. Ninakoobaste, aju või kopsude pütioos põhjustab nohu, peavalu, palavikku, köha ja ninakoobaste turset. Seedetraktist alguse saanud pütioos põhjustab oksendamist, kõhulahtisust ning kaalulangust.

Mida kiiremini jõuab koer veterinaari juurde, seda parem on prognoos. Kahjustunud kude on vaja kirurgiliselt eemaldada.

Kokkuvõtteks

Giardiaas ja leptospiroos on üsna levinud haigused ning seega kindlasti tasub olla ettevaatlik. Meie enda kogemusel eelkõige just seisva vee puhul, mis haiseb vastikult ning näeb must välja. Lisaks peaks leptospiroosi põdeva koeraga jalutama seal, kus teisi koeri eriti ei liigu, sest koera väljaheites on see bakter sees ning väga lihtne on seda teistele koertele edasi anda. Kuigi Faddy on mul leptospiroosi läbi põdenud, siis mina ei ole teda enam aastaid leptospiroosi vastu vaktsineerinud. Vaktsineeritakse 4 tüve vastu, kuigi erinevaid tüvesid on üle 250. Ja Faddy näitel ütlen, et on üsna suur tõenäosus, et su koer saab teise tüve, kui see, mille vastu ta vaktsineeritud on. Muuhulgas on teada, et vaktsiin nõrgestab immuunsüsteemi, seega haigestumise korral võib koera enda immuunsüsteem hätta jääda.

Mina ise täna pigem teen parimaid valikuid selleks, et Faddy ja Oscari immuunsüsteem oleks parimas korras ning suudaks ise erinevate patogeenidega võidelda. Kui vaadata meie koerte liigikaaslasi metsas, siis nemad puutuvad kokku samade patogeenidega nagu meie koerad ja saavad nendega reeglina ka kenasti hakkama. Kindlasti tasub olla tavapärasest ettevaatlikum kui sul on kodus kutsikas, kelle immuunsüsteem ei ole veel välja arenenud, seenior, kelle immuunsüsteem nõrgeneb või siis nõrgenenud immuunsüsteemiga täiskasvanud koer (loodetavasti mõne haiguse, mitte aga ülevaktsineerimise tõttu). Aga täis elujõus täiskasvanud koer peaks enamus patogeenidega tegelikkuses ise hakkama saama. Meie asi omanikena on lihtsalt oma koeri jälgida ning märgates midagi ebatavalist, minna veterinaari juurde kontrolli. Ennetamine on kõige parem, kui aga haigus juba küljes, siis on varane sekkumine alati parem kui niisama ootamine.

Kasutatud allikad: