Kennelköha ja leptospiroos
Juba viimased 3 nädalat oleme me ise sisuliselt elanud karantiinis – teeme tööd kodust ning meie lemmikud on ilmselt väga segaduses, et kas selline ongi see meeldiv uus reaalsus? Siinjuures aga ei tohiks ära unustada ka meie lemmikuid kimbutavaid haigusi, mis eelkõige just kevadel ja sügisel aktuaalsed on. Nendeks on kennelköha ja leptospiroos.
Kennelköha õnneks on sel aastal ilmselt väiksem mure, kuna koertenäitusi ja võistlusi ei ole lubatud hetkel korraldada, aga anname siiski omapoolsed soovitused kuidas seda kodus leevendada, kui koer selle kuskilt endale külge hangib.
Leptospiroos on aga küll haigus, mida iga koeraomanik peaks kartma nagu tuld. Räägin seekord ära Faddy võitluse leptospiroosiga, mis kokkuvõttes lõppes meil meningiidiga ning millest taastumine võttis meil aega ca 6 nädalat. Tegemist on väga karmi haigusega, mis kehvematel juhtudel lõpeb surmaga. Etteruttavalt ütlen ka ära, et peamiselt kannavad seda edasi hiired ja rotid, kuid koer võib nakatuda ka haige koera pissi limpsides (see on ka põhjus, miks soovitatakse haige koeraga käia jalutamas kohtades, kus teisi koeri väga ei liigu).
Kennelköha – kuidas seda kodus ravida?
Kennelköha puhul on tegemist ülimalt nakkava haigusega ning see nakkab nii otsese kui kaudse kontakti kaudu. Selle haiguse puhul on kõige hullem see, et sa võid tuua selle ise enesele teadmata jalanõudega koju. Peiteaeg on kuni 10 päeva, mil koeral pole küll sümptomeid, kuid ta juba nakatab teisi. Seega on tegemist ka väga raskesti välditava haigusega – eriti töökoerte puhul, kes käivad nt varrukatrennis. Kennelköha vastu on küll võimalik vaktsineerida, aga nii nagu ikka – ei ole võimalik vaktsineerida kõikide tüvede vastu, seega täielikku kaitset vaktsineerimine ei paku.
Õnneks kennelköha reeglina ei ole midagi hullu (ettevaatlik tasub olla kutsikatega ning koertega, kellel on nõrgem immuunsus) ning enamus koeri on võimalik koduste vahenditega täiesti terveks ravida. Etteruttavalt ütlen – kui kodused vahendid ei ole 2 päevaga koera olukorda paremaks teinud, tuleb kindlasti minna arsti juurde, on risk, et areneb kopsupõletikuks!
Kuidas koduste vahenditega koera aidata?
Kodused ravimeetodid (meie enda koerte peal läbi proovitud ning arstiga kogused läbi räägitud):
- Soe piim meega. Laske piim korraks keema tõusta ning lahustage selles veidi mett (saksa lambakoera puhul on kogused umbes – 250 ml piima ning 1 spl mett). Mina olen seda andnud 3-4 korda päevas, reeglina siis, kui saan aru, et koeral jälle kurgus kraabib ehk ta koledalt rögisema hakkab. See vahend on meie majas teinud imesid – sisuliselt kohe peale joomist jääb hull rögisemine järele 🙂
- Pertussiin – jah, seesama laste köharohi. Jälgige, et te EI ANNUSTA rohkem, kui on lubatud väikesele lapsele (seal on vähesel määral sees etanooli). Väga väikeste koerte puhul ma soovitaks konsulteerida arstiga – ma isiklikult vähendaks nende puhul veel seda kogust, aga kuna ma veterinaar ei ole, siis ma ei oska öelda mis väikese koera puhul on õige kogus.
- Bromheksiin – käsimüügiravim Bromhexine-Grindeks 8 mg tabletid (inimeste apteegis täiesti olemas). Annustamine – 2 mg / 1 kg kehakaalu kohta ning anda 2 korda päevas ning võib anda 7-10 päeva jutti. Kuna üks tablett on 8 mg, siis 1 tablett on 4 kg kohta. Nt saksa lambakoeral siis 10 tabletti 2 korda päevas. Tegemist on lima vedeldajaga ning see päriselt aitab (ka nendel, kellel piim meega ja pertussiin pole aidanud).
Kennelköhast oleme me teinud ka varem ühe postituse ning seda saab lugeda siit.
Leptospiroos – salakaval ja ootamatu haigus
Nagu ma juba enne mainisin, siis leptospiroosi puhul on tegemist väga tõsise ja raske haigusega ning sellesse tuleks suhtuda täie tõsidusega. Nimelt tuvastati Faddyl 25-ndal veebruaril kiirtestiga leptospiroos. Olime käinud enne seda juba kahel korral kliinikus aga pigem kõhugaaside pärast.
Esimest korda läksime kliinikusse 19-ndal veebruaril seetõttu, et ta magas kehvemini (ma jälgin teda aktiivsusmonitoriga) ning tundus, et ta on rahutum kui tavaliselt. Saime Rimadyli ning lisaks kodus Espumisani peale sööki. Tundus, et läks paremaks kuni 22-sel veebruaril läksin kiirabisse, sest tal tõusis palavik. Veetsime kiirabis kokku ca 6 tundi – tegime vereanalüüsid, röntgenid, ultraheli ehk sisuliselt kõik võimaliku ning tuvastasime endiselt ainult kõhugaasid. Välistasime ka puugihaigused ning laual oli ka leptospiroos, kuid ka arst ütles, et tal pole sümptomeid.
Ega me tänaseni ei tea mis hetkel Faddy selle endale kusagilt külge pookis ning kas tol hetkel tehtud test oleks näidanud positiivset tulemust. Igal juhul saime tollest hetkest antibiootikumi (amoksiklav) ravi peale ning lootsin, et pääsesime ehmatusega.
Positiivne vastus – kuidas edasi?
25-ndal veebruaril tõusis tal palavik – 40,4 ning tal oli selgelt halb olla (seisis küürus ning pea all). Helistasin Timmu Loomakliinikusse ning saime ka juba paari tunni pärast aja. Jätsin ta päevaks statsionaari ning dr Liisa Jürisson otsustas, et teeme ka leptospiroosi testi. Kui dr Jürisson mulle helistas ning ütles, et vastus tuli positiivne, tundsin kuidas terve mu maailm jookseb kokku. Kurgus oli ainult üks mõte – kui suur on tõenäosus, et mu koer sellest eluga välja tuleb? Samal õhtul tegime antibiootikumis muudatuse ning alguse sai 28 päeva pikkune Doxycyclini ravi. Muuhulgas pandi samale ravile ka Ossu, kuna nad kokku puutuvad, temal lihtsalt ravi pikkus 21 päeva.
Kui te arvate, et sellest hetkest oli mure möödas ning kõik läks ülesmäge, siis nii see ei olnud. Faddy viibis järgmised 4 tööpäeva (sinna vahele jäi veel närvesööv nädalavahetus) statsionaaris tilguti all, sest palavik lihtsalt keeldus alla tulemast. Öösel ei julgenud ma eriti magada, sest kuulasin kas Faddy ikka veel hingab. Õhtuti kodus istusin lihtsalt diivanil ning ei tahtnud ennast liigutada, sest ta magas vahelduva eduga (üleväsimus). Tööd tegin ainult siis, kui ta oli arstide järelvalve all statsionaaris. Kliinikust tulnud kõnedele vastasin suure hirmuga, sest ma ei teadnud mis uudistega nad mulle helistavad. Sisuliselt elad sa leptospiroosis koera kõrval kogu aeg nagu viitsütikuga pommi otsas ning sa ei tea kas tekkis mingi tüsistus või mitte.
Kaasnevad haigused?!
Mingil hetkel hakkasin ise selle haiguse kohta infot otsima – alates sellest kui suur on tõenäosus, et Faddy sellest eluga välja tuleb ning mis hetkel on oht möödas. Kurb on tõsiasi, et selle kohta palju infot ei ole – ilmselt inimesed ei ole väga tahtnud oma kogemusest rääkida. Küll aga avastasin enda jaoks olulist infot – kui lepto teisel nädalal on 50% juhtudest asümptomaatilised ehk neil mingeid sümptomeid enam ei esine, siis ülejäänutel tuvastati meningiit, uveiit (silma soonkesta põletik), lööve ja/või palavik.
Kahjuks nii ka Faddul – teda tabas meningiit. Tal pea reaalselt kuumas – teate küll seda, kui koer on liiga kaua olnud päikese käes ning karv on tulikuum? Tema oli toas ning pea oli reaalselt kogu aeg kõrvetavalt kuum. Selleks ajaks olid trombotsüüdid kukkunud ca 50-ne peale (norm on 200-500) ning põletikunäitaja oli üle 200 (norm on 0-10). Kuna ma ei tahtnud aega kaotada seljaajuvedeliku võtmisega, siis alustasime kahtluse korral koheselt hormoonravi ning otsustasime vaadata kas see avaldab mõju. Õnneks avaldas! Juba järgmisel päeval oli tal selgelt parem olla ning palavik tuli alla! Esimest korda üle 2 nädala oli ta kehatemperatuur normis…
9-ndal märtsil käisime uuesti ennast arstile näitamas ning siis sain esimest korda hingata kergendatult – trombotsüüdid olid üles läinud (160 ringis) ning põletikunäitaja oli alla tulnud (vist oli ca 50). Aga taastumine võttis veel peaaegu 3 nädalat aega, seega kokku esimesest arsti visiidist sisuliselt 6 nädalat. Alles täna, 1. aprillil võin ma öelda, et Faddu on tagasi ehk ta teeb samu asju, mida enne haigust. Haigusega kaotas ta peaaegu 4 kilo ning siiani on veel selgroog väljas (ribid õnneks enam ei ole).
Miks me ikkagi leptospiroosi ei kahtlustanud?
Reeglina öeldakse, et sümptomiteks on isutus, apaatsus, võib esineda kehatemperatuuri tõus, mõnedel koertel on liigjoomine ja -urineerimine, kuid üsna levinud on oksendamine ja/või kõhulahtisus.
Faddul nendest sümptomitest kiirabisse minnes oli tegelikult ainult üks – kehatemperatuuri tõus. Jah, esines mõningane isutus (sõi valikuliselt, aga sõi) ja mõningane apaatsus, aga need kaasnevad sisuliselt ka lihtsalt kehva enesetundega. Üks sümptom, millest väga ei räägita ja mida ei seostata leptospiroosiga, on kõhuvalu. Ja see Faddul selgelt ka oli.
Kõige huvitavam kogu selle kadalipu puhul on see, et saksa testid leptospiroosi osas olid negatiivsed. Tegime kaks testi ning mõlema vastused olid negatiivsed. Arstiga järeldasime, et me saime piisavalt vara jaole ning tiitrid ei olnud veel piisavalt üles läinud. Sest reeglina jõuavad koerad leptospiroosiga kliinikusse alles siis, kui asi on väga kehva ning koer jääb reeglina ka 3-4 päevaks kliinikusse. Faddu ei pidanud kordagi mul kliinikusse ööseks jääma, sest tal ei olnud kunagi olukord nii kriitiline. Tal isegi ei läinud maksa- ega neerunäitajad paigast ära. Ja see on taaskord üks selgeid viiteid leptospiroosile.
Minu soovitused oma koera kaitsmiseks:
- ära lase oma koeral juua lompidest ja kraavidest
- ära lase oma koeral limpsida võõra koera pissi (sa kunagi ei tea kas see koer on terve või haige)
- kevadel metsas käies ole eriti ettevaatlik (eriti kui koer jookseb lahtiselt), sest sa ei tea kus haige loom on käinud
- jälgi oma koera käitumist – kui tundub, et midagi on valesti, siis mine arsti juurde ning tehke test. Olgu selleks siis kehv magamine või aeglaselt lamama minemine – mõlemad viitavad kõhuvalule.
Ilusat kevadet soovides ning olge terved ja hoitud!
Kasutatud allikad:
Lisa kommentaar