Kas kaks koera on parem kui üks? Mida sotsiaalse suhtluse uuring tegelikult näitab
Lugemisaeg: umbes 6 min
Minu esimene koer elas peaaegu kümme aastat ainsa koerana. See tundus täiesti normaalne, kuni ühel päeval võtsin tema kõrvale teise koera. Alles siis hakkasin päriselt märkama, kui palju võivad koerad omavahel suhelda, üksteist jälgida ja lihtsalt koos olla. Tagantjärele tundus üksik koer mulle kuidagi kurb. Aga see on minu tunne, mitte tõend, et iga koer vajab tingimata teist koera kõrvale.
Kui dr Karen Shaw Becker kirjutas uuringust, mis seostas koerte tervist sotsiaalse keskkonnaga, jäi mulle see kohe silma. Mõte, et teise koera olemasolu võib tervisele kasuks tulla, haakus minu enda kogemusega. Päris küsimus on aga suurem: kas uuring ütleb, et peaksime kõik teise koera võtma, või räägib see millestki nüansirikkamast?
21 410 koera uuring: mis seost päriselt leiti?
2023. aastal avaldatud Dog Aging Projecti uuring analüüsis omanike küsitlustel põhinevaid andmeid 21 410 koera kohta. Teadlased uurisid viit sotsiaalse keskkonna mõõdet, sealhulgas majanduslikke ja leibkonnaga seotud raskusi ning sotsiaalset tuge. Nende mudelis oli suurem sotsiaalne tugi, mille üheks näiteks oli elamine koos teiste koertega, seotud parema hinnangulise tervisega, kui arvestati koera vanust ja kaalu.
Uuringu autorid märkisid, et sotsiaalse toe seose tugevus oli nende analüüsis umbes viis korda suurem kui finantsteguritel. See kõlab muljetavaldavalt, kuid seda numbrit tuleb lugeda õigesti. See ei tähenda, et teine koer parandaks sinu koera tervist viis korda rohkem kui raha või veterinaarabi. Tegemist oli statistilise mudeli muutujate seose tugevuste võrdlusega, mitte kontrollitud katsega, kus ühele koerale anti kaaslane ja teisele mitte.
Just see on uuringu tugevus ja piir korraga. Väga suur andmestik aitab leida olulisi mustreid, mida väikestes uuringutes ei märka. Samas tugineb suur osa infost omanike hinnangutele ning teised tegurid võivad seost mõjutada. Näiteks inimesed, kellel on mitu koera, võivad erineda ühe koeraga peredest ka oma ajakasutuse, kogemuse või koerte valiku poolest. Uuring ei tõesta põhjuslikku mõju ega mõõda, kas kõigile koertele meeldib teiste koertega koos elada.
Millised teised keskkonnategurid mängisid rolli?
Teadlased leidsid seoseid ka leibkonna ja naabruskonna stabiilsuse, omaniku vanuse ning lastega koos elamisega. Näiteks oli lastega peredes mõnes analüüsis vähem diagnoositud haigusi, kuid kehvem omaniku hinnang koera tervisele. See võib osaliselt peegeldada erinevat juurdepääsu ravile, ajakulu või teatamisharjumusi, kuid uuring ei saa ühte põhjust lõplikult välja valida.
See on koeraomaniku jaoks oluline meeldetuletus: diagnooside arv ja tegelik tervis ei ole alati sama asi. Koer, kes käib sagedasti kontrollis, võib saada rohkem diagnoose just tänu paremale jälgimisele. Ükski neist keskkonnaseostest ei tee majanduslikke olusid või regulaarset veterinaarabi ebaoluliseks.
Koer on sotsiaalne loom, aga milline seltskond talle sobib?
Mina usun, et liigikaaslasega suhtlemine annab koerale midagi sellist, mida inimene päris samal viisil pakkuda ei saa. Teine koer mõistab kehakeelt, mängukutseid ja puhkamise signaale teisiti kui meie. Aga sotsiaalne vajadus ei tähenda kohustust jagada ööpäev läbi oma kodu võõra või sobimatu koeraga.
Mõni koer naudib teise koera lähedust, kuid vajab rohkem omaette aega. Teine on ülevoolav mängija ning kolmas eelistab rahulikku nuuskimisjalutust ega taha üldse, et noor kutsikas talle selga hüppaks. Vanus, senised kogemused, valulikkus, stressitase ja temperament mõjutavad sobivust. Kui vanem koer on juba kehva liikumisega, võib tema kõrvale suure energiaga kutsika toomine olla kõigi jaoks keeruline.
Faddy ja Oscar: hea klapp ei ole kõigil koertel automaatne
Mul on Faddy ja Oscariga väga vedanud. Nad võivad magada pead ja käpad lähestikku ning meie kodus pole nende vahel söögi pärast tõsist tüli olnud. Samas tean peresid, kus koerad peavad sööma eri toanurkades, magama eraldi ning vajavad päriselt oma ruumi. Ka see võib olla täiesti toimiv kahe koeraga elu, kui omanik märkab signaale ja korraldab keskkonna koerte vajaduste järgi.
Olen ka ise märganud, et ühine jalutamine ja individuaalne aeg ei asenda teineteist. Ühel perioodil käisin oma koertega peaaegu iga päev eraldi jalutamas, mis võttis kokku vähemalt kaks tundi. Pühapäevasel metsaringil olid nad jälle koos. Eraldi jalutuskäigul saab üks koer just mulle keskenduda ja mina märkan paremini, mida tema vajab. See oli meie pere jaoks väga hea lahendus, aga ei ole ainus võimalik rutiin.
Kas sama või vastassugu muudab koerte sobivust?
Mina olen tavaliselt eelistanud samast soost koeri, sest emase ja isase kooselu jooksuajal võib tekitada päris korraliku korraldusliku peavalu. Dr Becker on seevastu toonud esile, et mõnele koerale võib vastassoost kaaslane paremini sobida. Need ei ole tingimata vastuolulised vaated: üks räägib igapäevaelu korraldamisest, teine koerte omavahelise suhte võimalikust sobivusest.
Sageli viidatakse uuringule 38 peresisese koertevahelise agressiooni juhtumi kohta. Seal olid 30 juhtumis koerad samast soost. Samas 68% juhtumitest hõlmas vähemalt ühte emast koera, mitte tingimata kaht emast. Need juhtumid koguti probleemkäitumise tõttu kliinikusse pöördunud peredest. Seega ei saa nende põhjal arvutada, kui suur on tüli tekkimise tõenäosus kõigi samasooliste koerapaaride seas, ega öelda, et vastassoost koerad saavad alati paremini läbi.
Mina paneksin soo kõrvale vähemalt sama olulisena koerte individuaalse temperamendi, vanuse, energia, senised suhted teiste koertega ning võimaluse luua neile turvalised eraldi kohad. Kui mõlemad koerad saavad vajadusel eemalduda, on pingeid juba lihtsam ennetada.
Kuidas teist koera koju tuua?
Esimese kohtumise võiks korraldada rahulikus neutraalses kohas, kus kumbki ei pea kohe oma pesa, konti või omaniku tähelepanu kaitsma. Eelistan alguses paralleelset jalutuskäiku ja võimalust teineteist omas tempos uurida. Koeri ei ole vaja vägisi ninapidi kokku lükata. Ka sõbralikul kutsikal on õigus ruumi saada ning vana koera rahulikkust ei tohiks lõputult proovile panna.
Kodus võiksid kohe alguses olla eraldi söögikohad, puhkealad ja väärtuslike närimismaiuste kasutamise reeglid. Põrandale laiali visatud maiused ei ole alati parim viis sõprust tekitada. Kui tekib tardumine, jõllitamine, kehaga blokeerimine, urisemine või konflikt ressursside pärast, suurenda vahemaad ja küsi vajadusel kvalifitseeritud käitumisnõustajalt abi. Ära karista hoiatavaid signaale ära; need annavad võimaluse reageerida enne, kui tekib hammustus.
Aga kui ma ei saa või ei taha teist koera?
Siis ei tähenda see, et sinu koer oleks automaatselt üksildane. Temale sobivat sotsiaalset kontakti saab pakkuda ka tuttavate koertega ühisel jalutuskäigul, rahulikus mängugrupis või lihtsalt hästi sobiva kaaslasega kohtudes. Mõnele koerale on parimad sõbrad hoopis inimesed ning tema heaolu toetavad turvaline rutiin, sobiv liikumine, nuuskimine ja võimalus puhata.
Sotsiaalne tugi võib olla väga oluline, kuid seda ei pea taandama üheks retseptiks. Küsimus ei ole selles, kas sul on kodus üks või kaks koera, vaid selles, kas sinu koeral on piisavalt turvalisi suhteid, valikuvabadust ja rahu.
Kaks koera võib olla suurepärane, aga ei ole universaalne terviseretsept
Ma ei vahetaks Faddy ja Oscari kooselu millegi vastu. Nende suhtlemist vaadates näen iga päev, kui palju võib hea koerakaaslane anda. Aga 21 410 koera uuringust ei saa teha järeldust, et iga üksiku koeraga pere peaks kohe teist looma otsima. Tõend ütleb meile, et sotsiaalne keskkond on seotud tervisega. Koerale sobiva elu peame ikka kokku panema tema enda vajaduste järgi.
Ja üks asi, milles ma dr Beckeriga täiesti nõus olen: kui kodus ei ole piisavalt aega, ruumi ega stabiilsust, ei ole uus koer lahendus. Nagu uus laps ei lahenda paarisuhte muresid, ei lahenda teine koer esimese koera üksildust automaatselt. Hea kaaslane on kingitus siis, kui mõlemal on selles suhtes hea olla.
Kasutatud allikad
Bark & Whiskers / Karen Shaw Becker (2023). Living With Another Pet Affects Your Dog’s Health.
🐾 FendaF usub teadlikesse valikutesse
FendaF’i blogi eesmärk ei ole öelda, mida sa pead tegema. Meie eesmärk on jagada teadmisi, tutvustada erinevaid teaduspõhiseid ja integratiivseid vaatenurki ning aidata sul teha oma lemmiku jaoks teadlikumaid otsuseid.
Iga loom on ainulaadne ning ükski artikkel ei saa asendada veterinaararsti konsultatsiooni, diagnoosi ega ravi. Kui sinu lemmikul on tervisemure või vajad personaalset nõu, pöördu alati veterinaari poole.
Lisa kommentaar