Zoofarmakognoosia – mis asi see on?

Ilmselt enamuste jaoks on see võõras sõna. Guugeldades leiab küll sõna farmakognoosia, mis on õpetus ravimtaimedest, siis zoofarmakognoosiast ei räägi keegi. Zoofarmakognoosia on tegelikult loomade enese tervendamine looduse abil. Zoofarmakognoosiast ei räägita just palju. Ma arvan, et siin on kaks põhjust. Üks on see, et me ei usalda oma koeri. Räägitakse ju tihti kuidas aeda tuleb valida taimed, mis ei ole koertele mürgised, sest mine tea – äkki koer läheb sööb mürgist taime. Caroline Ingraham ütleb selle kohta, et koer läheb sööma taime, mis on toodud troopikast ning millega loom pole kunagi kokku puutunud (ka esivanemad ega hundid). Teiseks ma arvan on põhjus see, et me ei taha et meie koerad ise otsustavad, sest “mina omanikuna tean ju paremini”. Kas aga ikka tead? Seekordses artiklis vaatame mis asi täpselt zoofarmakognoosia on ning kuidas see päriselt meie lemmikute elu paremaks võiks muuta.

Mis asi on zoofarmakognoosia?

Wikipedia ütleb, et zoofarmakognoosia on käitumine, mille puhul loomad, ravivad ennast ise, valides, alla neelates või paikselt peale määrides (keelega) raviomadustega taimi, mulda ning putukaid, et vältida või vähendada patogeenide, toksiinide ning isegi teiste loomade kahjulikku mõju. Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest zoo (“loom”), pharmaco (“ravim”) ja gnosis (“teadmine”). Üks zoofarmakognoosia näide on see, kui koerad söövad oksendamise esilekutsumiseks rohtu. Keegi ei ole neid õpetanud, see tuleb neil instinktiivselt. Lisaks ei söö nad igasugust rohtu, vaid valivad kui vähegi võimalik on.

Küll aga käitumine on mitmekesisem kui lihtsalt rohu söömine oksendamise esile kutsumiseks. Loomad neelavad alla või määrivad peale selliseid asju nagu savi, süsi, mürgiseid taimi ning ka selgrootuid, eeldatavalt selleks, et vältida parasiitide nakatumist või mürgistust. Varased tõendid selle teema osas on enamasti kaudsed või anekdootlikud. Hiljutised uuringud on aga võtnud kasutusele eksperimentaalse, hüpoteesil põhineva lähenemisviisi. Meetodid, mille abil loomad ennast ise ravivad, on erinevad, kuid neid saab liigitada vastavalt funktsioonile kas profülaktiliseks (enne nakatumist või mürgistust) või siis terapeutiliseks (pärast nakatumist, patogeeni või mürgistuse tõrjumiseks).

1978. astal pakkus Janzen välja, et selgroogsed taimetoidulised võivad oma taimses toidus leiduvatest sekundaarsetest meaboliitidest meditsiinilist kasu saada. Termin zoofarmakognoosia võeti kasutusele aga alles aastal 1987 ning mõiste kogus populaarsust akadeemilistes töödes ning samuti Cindy Engeli raamatus pealkirjaga “Wild Health: How animals Keep End Well and What We Can Learn from Them”.

Zoofarmakognoosia mehhanismid

Zoofarmakognoosia parasiitidevastane toime võib ilmneda vähemalt kahe allaneelamise mehhanismi kaudu:

1. allaneelatud materjalil võivad olla farmakoloogilised parasiidivastased omadused, näiteks fütokemikaalid, mis vähendavad usside võimet kinnituda soolestiku limaskestale või siis kemotaksis, mis meelitab usse lehtede voltidesse (sundliikumine keemilise ärrituse mõjul). Paljudel taimedel on lisaks olemas trihhoomid, mis on sageli konksuliste või teravate karvade kujul. Need võivad nimelt kinnituda parasiitide külge ning selle abil soolestikust välja tõrjuda.
2. alla neelatud materjal võib käivitada seedetrakti puhastava reaktsiooni, kutsudes kiiresti esile kõhulahtisuse. Pea meeles, et kõhulahtisus on keha enda reaktsioon millegi toksilise kehast eemaldamiseks. Kõhulahtisus vähendab oluliselt soolestiku läbimise aega, põhjustades usside väljutamist ning seega parasiitide elutsükli katkemist.

Loomad kasutavad tihti ka taimede või muu materjali paikset manustamist ehk keelega peale määrimist. Seda kasutatakse sageli haavade raviks või putukate tõrjumiseks. Nimelt kui taime lehti närida ning siis otse karvale või haavale hõõruda, muutuvad lehes olevad ühendid kasutatavateks. Need ühendid võivad sageli olla kas valuvaigistavad või parasiidivastased. Putukatõrjena võivad loomad kasutada kaitsemeetmena sekundaarseid metaboliite, mida taimed ise kasutavad selleks, et putukad ning taimetoidulised neid ära ei sööks.

Geofaagia

Mulla või savi söömist nimetatakse geofaagiaks. Primaatide jaoks on välja pakutud neli hüpoteesi, mis on seotud geofaagiaga vähendamaks seedetrakti häireid:

• mullad absorbeerivad toksiine, nagu fenoolid ning sekundaarsed metaboliidid;
• mulla alla neelamisel on antatsiidne toime ning see reguleerib soolestiku pH-d;
• mullad toimivad kõhulahtisuse vahendina;
• mullad neutraliseerivad endoparasiitide mõju.

Lisaks on kaks hüpoteesi seotud geofaagiaga mineraalide ja keemiliste elementide osas:

• mullad täiendavad toitainevaest dieeti;
• mullad võivad pakkuda täiendavat rauda kõrgetel kõrgustel.

Näiteks on teada, et tapiirid, metsaelevandid, kolobusi ahvid, mägigorillad ja šimpansid otsivad ja söövad savi, mis imab endasse soolestiku baktereid ja nende toksiine ning leevendab maoärritust ja kõhulahtisust. Veised aga söövad savirikast termiidikünkamulda, mis deaktiveerib allaneelatud patogeenid või puuviljamürgid.

See muidugi ei tähenda, et sa peaksid lubama oma koeral süüa mulda igal pool. Esiteks, kui su koer sööb pidevalt mulda, siis on tal suure tõenäosusega toitainete puudus ning peaksid kindlasti üle vaatama tema toidulaua. Teiseks, kui su koer mõnikord tõesti muld sööb, siis lihtsalt jälgi, et ta teeb seda ohutus kohas ehk kus ei ole kasutatud väetiseid, taimekaitsevahendeid või muud keemiat. Sa ei taha, et su lemmik endale rohkelt toksiine sisse sööb.

Koerad ja zoofarmakognoosia

Paljud loomad, koerad nende hulgas, kasutavad ise tervendamist. Lisaks spetsiaalsele ja tundlikule sensoorsele süsteemile on koertel ka erakordne haistmismeel. Organismi sensoorne süsteem kontrollib reaktsioone stiimulitele, tagades seeläbi optimaalse interaktsiooni keskkonnaga. Ehk teisisõnu kujundab koerte sensoorne süsteem nende reaktsioone keskkonna stiimulitele. See võib aidata kaasa suhtlemisel, toidu hankimisel, ohtude tuvastamisel jne. Sensoorset modulatsiooni saab näha töös siis, kui koer instinktiivselt otsib ja tarbib teatud taimi, sest ta tunneb ennast halvasti. Nende keha ajendab neid otsima taime, mis aitaks neil paraneda. Muuhulgas on taime maitset võimalik sensoorse modulatsiooni abil muuta, et see oleks koerale atraktiivsem. Mida rohkem koer seda vajab, seda ahvatlevam see koera jaoks tundub. Kui koera tervis on taastunud, need signaalid lõppevad, koera maitsetaju muutub tagasi normaalseks ning see tähendab, et koer ei hakka seda enam tarbima.

Keegi ei tea mis neid protsessid selle käitumise taga on, kuid arvatakse, et see arenes välja evolutsiooni käigus enne kui veterinaarmeditsiin kergelt kättesaadavaks muutus. Tänapäevastel kodukoertel on säilinud osa oma esivanematelt saadud teadmistest, mis on geenide kaudu edasi antud, võimaldades seeläbi otsida just seda, mida nad vajavad.

Taimed, eeterlikud õlid ja muud ekstraktid

Zoofarmakognoosiat koerte ja kasside puhul kasutatakse eelkõige taimede (ravimtaimed, ürdid jne) ja eeterlike õlide välja valimisel. Eeterliku õli valida laskmisel peaksid looma ette panema kinnised pudelid, sest nende lõhnataju on ülimalt tundlik. See tähendab, et koerale tuuakse ette erinevaid taimi ja ekstrakte, mis valitakse välja nende sümptomite põhjal ning siis lastakse koeral/kassil valida mida ta eelistab ning kas ta üldse tahab seda sisse võtta. Juhtimine ja otsus on sellisel hetkel koera käes ning jälgitakse koera kehakeelt – kas ta peatub mõne taime juures kauem, kas ta nuusutab mõnda taime kauem jne. Mõned näited, mida võidakse koerale pakkuda erinevate haiguste korral:

• Arnika – valu vaigistamiseks ja põletikuvastaseks vahendiks
• Sidrunhein – seente ja bakterite vastu võitlemiseks
• Bergamot – antibakteriaalne toime
• Porgandiseemned ja varemerohi – kehakudede parandamiseks ning paranemiseks, eriti operatsioonijärgselt
• Ingver – seedehäirete või artriidi korral

Kuidas aidata koeral kodus ennast ise ravida?

Caroline Ingraham, kes on suur loomade enesetervendamise toetaja ning pooldaja ütleb, et rakenduslik zoofarmakognoosia võimaldab kodus peetavatel loomadel ennast ise ravida, pakkudes neile taimeekstrakte, mis sarnanevad koostisainetele, millega nad kokku puutusid evolutsiooniajaloos, sest erinevalt nende looduslikest kaaslastest on meie kodustatud loomadel harva võimalik otsida abi ravimtaimedest, mida nad vajavad oma tervise säilitamiseks ja taastamiseks. Pakutavad ekstraktid sisaldavad nii eeterlikke õlisid, absoluutaineid, taimeekstrakte ning vetikaid. Selline lähenemisviis annab loomadele võimaluse kasutada oma loomupärast võimet valida endale seda, mida nad vajavad. Loom reguleerib annust ise kas seda siis sisse hingates, suukaudselt tarbides või siis viitab, et seda oleks vaja paikselt manustada. Seisundi paranedes vähendab loom eelnevalt valitud taimeekstrakti valimise või lõpetab selle täielikult.

Selleks, et saada tõeliselt tähelepanuväärseid tulemusi on vaja loomi usaldada ning võimaldada neil oma ravivahendi, annuse ja kasutusviisi valiku üle kontrollida. Ingraham ütleb, et loomad teavad täpselt millist ravimit ja kui palju on tervise taastamiseks vaja ning seda juba enne sümptomite ilmnemist. Oluline on pakkuda erinevaid looduslikke ravimeid (olgu selleks siis ravimtaimed või eeterlikud õlid vms), et loom saaks valida kõige sobivama arvestades just nende füsioloogiat ja seisundit. On ülioluline, et loomal oleks võimalik igal ajal ravimtaimest eemalduda ning ravimtaimi ei tohi neile peale suruda. Vastasel juhul võib looma võtta ravimtaime, mida pole vaja, võtta seda vales annuses või lausa keelduda toidust, et seda ravimtaime vältida.

Mida meil on õppida metsikutelt loomadelt?

Zoofarmakognoosiat on kõige intensiivsemalt uuritud inimahvidel, eriti šimpansitel. Alates 1980-ndatest aastatest on teadlased märganud, et haiged šimpansid tarbisid kibeda Aafrika taime terveid harjastega lehti või südamikku. Kumbki taimeosa ei pakkunud olulist toiteväärtust, kuid taime tarbinud šimpansid paranesid sageli haigusest. Väljaheidete täpsem uurimine näitas, et pärast seedimist tekkinud väljaheites oli suur hulk usse ning parasiitide mune. Ravimtaimed eemaldasid parasiidid seedetraktist ning tulemuseks oli kiire tervise paranemine. Mõlemat taime osa, eriti aga südamikku, tarbivad metsikud šimpansid mitmes kohas. Teadmisi antakse edasi ka teistele, tavaliselt noored šimpansid saavad teadmised oma ema käest.

Mind alati hämmastab kuidas meie koeri kiputakse kasvatama “mulli” sees ehk koeralt võetakse ära igasugune mõtlemis- ja otsustusvõime. Mina olen alati enda koeri usaldanud, Oscarit ja Faddyt eriti. Jah, loomulikult ma teen nende jaoks ära eelvaliku, sest koerad satuvad soolast ja suhkrust samamoodi sõltuvusse nagu inimesed. Samas, aeg-ajalt mulle meeldib neid nö proovile panna. Kui ma pakun neile pasteedisaia, siis nad limpsivad pasteedi ära ning jätavad saia söömata. Viineripirukat ei söö nad üldse, lihapirukal süüakse äärmisel juhul ära seest liha, sai jäetakse järgi. Friikartuleid, kartulikrõpse jms ei söö neist kumbki. Burgerist süüakse ära lihapihv aga sai jäetakse järele.

Ja siis ma vaatan näitustel kuidas koerad lähevad hulluks viineripiruka jms saiatoote peale. Kui koer selliseid asju sööb, siis suure tõenäosusega on su koeral mingi toitaine puudus. Sama on ka siis kui su toortoiduline koer tahab üle kõige süüa krõbinaid. Kui ma panen enda koertele erinevatesse kaussidesse toore toidu, kuivtoidu ja märgtoidu, siis mitte kumbki ei vali esimesena kuivtoitu ega märgtoitu, vaid alati toore. Ja nii see peakski olema. Kui see on teisiti, siis viitab see sellele, et midagi jääb su koeral toidust kätte saamata.

Kokkuvõtteks

See kui palju sa saad oma koera usaldada sõltub kindlasti sellest kui täisväärtuslikku toitu sa talle igapäevaselt pakud. Kui tal on toitainete puudus ning ta on harjunud soolase toiduga, siis on tema maitsemeeled rikutud ning ta ei pruugi valida toitu, mida ta keha vajab, vaid valib toidu, mis talle meele järgi on. Koerad satuvad soolast täpselt samamoodi sõltuvusse nagu inimesed. Kutsikad on eriti kergelt mõjutatavad – sama nagu lapsed.

Ma ei ole kunagi oma aias mõelnud sellele, et ma ei tohi mingit taime aeda panna, sest see on mürgine. Ma lihtsalt usaldan, et mu koerad ei lähe mürgiseid taimi närima ning see on ka nii olnud. Isegi kutsikana ei käinud kumbki mu taimi närimas. Seega mina kipun Caroline Ingraham’iga nõustuma, et koerad tegelikult ei söö endale sisse taimi, mida nad tunnevad ning mis on neile mürgised. Kutsika puhul tuleb kindlasti olla ettevaatlik, sest nii nagu looduses õpetavad kutsikat vanemad karjaliikmed, siis kodus peame seda meie tegema. Aga reeglina peaks täiskasvanud koer väga kenasti teadma mida võib süüa ning mida mitte.

Samamoodi ei võta ma enda koertelt ära vakladega kaetud maas “fermenteeritud” liha, sest nemad ise teavad mida nad parasjagu vajavad. Lisaks nägin ma eelmisel suvel Oscarit paar korda mulda söömas – täna ma kahtlustan, et see võis olla seotud selle vohava stafülokokk bakteriga ning ta proovis seda probleemi kehas ära lahendada. Ilmselgelt kõigega ta hakkama ei saa, aga mina usun, et me peaksime oma koeri usaldama hoopis rohkem kui enamus seda täna teevad.

Sellepärast on meie juures endiselt võimalik lasta oma koeral välja valida nii toit kui maiused. Tegelikkuses ei ole need valikud mitte midagi muud kui rakenduslik zoofarmakognoosia. Kuigi alati on võimalik mingid proteiinid juba ise enne koera valikut välistada, usun mina, et koerad ei söö endale sisse toitu, mis tekitab neis allergilise reaktsiooni. Kui sa oled huvitatud oma koeral lasta toit ise välja valida, kirjuta meile või tule meile koeraga külla!

Kasutatud allikad:

• 2012 septembris avaldatud uuring – Zoofarmakognoosia: loomade ise-tervenduslik käitumine
• Wikipedia
• Koerlaste zoofarmakognoosia
• Caroline Ingraham – individuaalne lähenemine
• 2016 aasta uuring Indias
• Kuidas metsikud loomad ennast ise tervendavad