D-vitamiin koera kehas
Mitmete uuringute kohaselt ei saa lausa 75% koertest piisavalt D-vitamiini. Kui see vastab tõele, seab see koera ohtu nii vähi, neerude, südame kui ka immuunhaiguste osas. Kui inimesed suudavad päikesest toota suures koguses D-vitamiini, siis koerad on siinkohal erinevad ning nemad seda ei suuda. See tähendab aga ka seda, et nad peavad saama kogu vajaliku D-vitamiini toidust. Küll aga enne kui sirutada käsi toidulisandi järele ning anda oma koerale D-vitamiini juurde, on mõned nüansid, mida tasuks teada. Nimelt on D-vitamiin rasvlahustuv ning ülekülluse korral riskid sa oma koera puhul tõsiste tervisehädadega, mis võivad lõppeda ka surmaga. Lisaks on selgunud, et D-vitamiin on koera kehas seotud tema soolestiku tervisega. Dogs Naturally Magazine toob sellesse teemasse selgust ning muuhulgas pakub välja ka 5 viisi soolestiku tervise eest hoolitsemiseks.
D-vitamiin
D-vitamiin ei ole tehniliselt võttes vitamiin vaid hoopis hormoon, mida toodavad neerud. Nimelt naha retseptorid muundavad kolesterooli D-vitamiiniks ning lisaks saab inimene D-vitamiini juurde nii toidust kui toidulisanditest. Nagu eelpool mainitud, siis koerad ja ka kassid peavad saama kogu vajaliku D-vitamiini toidust.
On olemas 2 tüüpi D-vitamiini, mida koer suudab süüa – D2 ja D3. D2 tuleb taimedest ja seentest ning D3 tuleb loomsetest allikatest. Kui koerad suudavad edukalt kasutada mõlemat D-vitamiini, siis kassid suudavad kasutada ainult D3!
Kui koer saab toiduga D-vitamiini, siis on see mitteaktiivses olekus ning see ladustatakse rasvarakkudes, kus see on senikaua kuni koer seda vajab. Vajaduse korral liigub D-vitamiini prekursor maksa ning neerudes konverteeritakse see D-vitamiini aktiivseks vormiks (kaltsitriool). Kaltsitriool on D-vitamiini see vorm, mida su koer suudab päriselt kasutada, et tugevdada oma immuuntervist.
D-vitamiiniga seotud uuringud
2016. aastal tehtud uuring näitas, et D-vitamiini tase oli vähiga koertel madalam kui vähita koertel. Teadlased tuvastasid, et D-vitamiini tase kõikus palju ning oli seotud sellega kui palju D-vitamiini koer oma toidust kätte sai.
2015. aastal läbi viidud uuring pani koerad 3 kategooriasse:
- koerad, kellel oli piisavalt D-vitamiini,
- koerad, kellel ei olnud piisavalt D-vitamiini,
- koerad, kellel oli väga, väga madal D-vitamiini tase.
Uuringu tulemusena selgus, et enamus koertel ei olnud piisavalt D-vitamiini. Lisaks, sarnaselt vähiuuringule selgus, et D-vitamiini tase kõikus väga palju koerte puhul, kes sõid täpselt sama toitu.
Teadlased jõudsid järeldusele, et koerad peaksid saama toiduga rohkem D-vitamiini. Selles aga ei ole väga suurt loogikat, kuna D-vitamiini kogus ei ole väga seotud sellega, mida see koer sööb. Kui rohkem D-vitamiinirikast toitu oleks lahendus, siis ei kõiguks D-vitamiini tase koerte kehades, kes söövad täpselt sama toitu.
Kui vaadata miinimum ja maksimum D-vitamiini taset samade toitude puhul mida koerad söövad, on päris suured erinevused D-vitamiini sisalduses. Lisaks on D-vitamiin rasvlahustuv, mis tähendab, et kui koer saab seda liiga palju, võib see kehas koguneda ohtliku tasemeni, seejärel tekitada ohtliku neerukahjustuse ning mingitel juhtudel võib lõppeda see isegi surmaga.
Selgus, et uuringute tegemisel ei mõõtnud teadlased mitte D-vitamiini aktiivset olekut ehk seda, mida koer päriselt kasutab vaid mõõdeti hoopis prekursori vormi.
2020. aastal mõõtsid California San Diego ülikooli teadlased aktiivse D-vitamiini taset ning avastasid, et D-vitamiini tase on väga lähedalt seotud soolestiku bakterite mitmekesisusega. See tegelikult ei tohiks tulla üllatusena, sest soolestikubakterid toodavad ka teisi vitamiine, nt K ning paljusid B-vitamiine.
D-vitamiin ja seos soolestiku bakteritega
Nagu juba eelnevalt mainitud, siis selleks, et mitteaktiivses olekus D-vitamiini kasutada, peab su koer selle kõigepealt konverteerima kaltsitriooliks ehk D-vitamiini aktiivseks vormiks. See konversioon on seotud heade bakterite arvuga tema soolestikus. Need on bakterid, mis toodavad lühikese ahelaga rasvhappeid nimega butüraat, mis aitab kaitsta soolestiku vooderdust. Need samad bakterid lülitavad sisse ensüümid, mis aitavad D-vitamiini prekursorit konverteerida D-vitamiini aktiivseks vormiks.
Seega see, kui palju on su koera kehas D-vitamiini, ei sõltu mitte sellest kui palju ta saab seda toidu või toidulisandiga, vaid sellest kui hästi ta suudab prekursori ümber töödelda D-vitamiini aktiivseks vormiks. See ümber töötlemine on aga seotud tema soolestiku tervisega. Teadlaste järeldus:
“Tundub, et ei ole vahet kui palju D-vitamiini sa saad päikese või toidulisandite kaudu või kui palju su keha suudab seda salvestada. Loeb hoopis see, kui hästi sinu keha suudab seda metaboliseerida aktiivseks D-vitamiiniks”.
Seega tegelikult me ei tea kas koertel on D-vitamiini puudus, kuna mõõdetakse valet vormi. Küll aga on vale eeldus, et koerad vajavad rohkem D-vitamiini, sest see seab nad mürgituse ohtu. Kindlasti ei tasu juurde anda D-vitamiini toidulisandit, kui ei ole mõõdetud D-vitamiini aktiivset vormi.
Viisid soolestiku tervise eest hoolitsemiseks
Toon ära 5 viisi soolestiku tervise eest hoolitsemiseks:
- vähenda kokkupuudet elektromagnetväljadega ehk hoia oma lemmikud võimalikult palju eemal nii mobiiltelefonidest kui ka wifi seadmetest;
- anna rohkem puu- ja köögivilju. Need sisaldavad polüfenoole, mis toidavad sõbralikke baktereid, mis toodavad butüraati. Polüfenoole saab ainult taimedest ning kuumus ja töötlemine võib neid hävitada. NB! Autori märkus – kuna koerad ei suuda lõhustada taimerakku ümbritsevat tselluloosi, siis toorena andmisel kindlasti püreesta puu- ja köögiviljad;
- väldi mittevajalikke antibiootikume & ravimeid. Need tapavad väga suure osa sinu koera soolestiku sõbralikest bakteritest;
- proovi vältida toitu, mis sisaldab glüfosaati (tootja, kellele on väljastatud BIO sertifikaat, ei tohi neid kasutada). Eriti käib see sellise tooraine kohta nagu kaer või kaunviljad (herned, läätsed, oad), sest kui need ei ole orgaanilised, sisaldavad need rohkem glüfosaati & muid pestitsiide kui ükski teine toiduaine. Glüfosaat ja muud pestitsiidid hävitavad ära sõbralikud soolestikubakterid;
- anna oma koerale probiootikume, kuna need toetavad sõbralike soolestikubakterite populatsiooni, mis toodab butüraati. Parimad on mullapõhised (soil-based) probiootikumid, kuna nende ellujäämise tõenäosus sinu lemmiku soolestikus on oluliselt kõrgem.
Kokkuvõtteks
Ilmselt seda lugedes võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma üldse peaksin jälgima oma koerte vitamiinide või mineraalainete sisaldust kehas, et ma ju annan talle valmistoitu, kus peaks kõik asjad olema tasakaalus. Tõsiasi on aga see, et maailm on muutunud, nii teadmiste ja arusaamiste osas kui kahjuks ka meie põllumajanduse osas. Me elame tänaseks maailmas, kus glüfosaat ja muud pestitsiidid on muutunud tavapäraseks ja seda kasutatakse kahjuks mõtlemata kuidas see meie maapinda mõjutab. Lisaks ei sisalda meie maapind enam juba ammu nii palju mineraalaineid kui vanasti just nendesamade pestitsiidide ja herbitsiidide pärast, mis kõik ära hävitab.
Seega on meie kui omanike asi mõelda selle peale kas ma annan oma lemmikule parimat, mida ma saan ja kas on veel midagi, mida ma teha saan. Pre- ja probiootikumid ei ole kunagi varem olnud nii olulised, sest me ei ole elus puutunud kokku nii paljude toksiinidega kui täna. Siia alla kuulub ka see kurikuulus elektromagnetkiirgus, mille sees meie lemmikud tegelikult veedavad enamus aja oma päevast. Mõtle korra mitu tundi sinu koerad on samas toas, kus on wifi seadmed või televiisor (mobiil vähem, sest mobiil on reeglina meiega vähemalt päeval kaasas). Kusjuures, ma ei tea kas see on seotud elektromagnetkiirguse vältimisega, aga nii Faddu kui Ossu magavad väga tihti päeval hoopis minu magamistoas, kus ei ole mitte ühtegi elektromagnetväljaga seadet (ei telekat, ei laadijat, ei wifi seadet).
Minu peamine sõnum selle teema lõpetuseks on see, et pre- ja probiootikumid ning puu- ja köögiviljad võiks kindlasti sinu lemmiku toidulauale kuuluda (ükskõik mida ta sööb). Oleme koostanud ka koertele ohutute puuviljade ja marjade infolehe, mille leiad sa SIIT.
Kasutatud allikad:
Lisa kommentaar