D-vitamiin koerale: mida näitab 25(OH)D ja millal lisandit kaaluda?

D-vitamiin on koerale hädavajalik toitaine, kuid selle puhul ei kehti põhimõte „mida rohkem, seda parem“. Koer vajab D-vitamiini muu hulgas kaltsiumi ja fosfori normaalseks ainevahetuseks ning luustiku tervise toetamiseks. D-vitamiini retseptoreid leidub aga ka immuunsüsteemi, naha, soolestiku ja teiste kudede rakkudel, mistõttu uuritakse D-vitamiini staatuse seoseid väga erinevate terviseprobleemidega. Siin läheb aga teema kiiresti keerulisemaks kui lihtsalt küsimus „kas koer saab toidust piisavalt D-vitamiini?“.

Uuringutes on madalamat D-vitamiini staatust seostatud näiteks kroonilise enteropaatia, südame- ja neeruhaiguste, mõnede kasvajate, atoopilise dermatiidi, pankreatiidi ning sapipõie mukotseeliga. See ei tähenda siiski automaatselt, et D-vitamiini puudus põhjustab neid haigusi või et D-vitamiini lisamine neid ravib. Madal D-vitamiini tase võib olla haiguse põhjus, tagajärg, haiguse raskuse marker või mitme teguri kombinatsioon.

Seetõttu on D-vitamiini puhul üks kõige olulisemaid põhimõtteid: ära vaata ainult purki ega ainult ühte vereanalüüsi numbrit, vaid kogu koera tervikpilti.

Koer ei saa D-vitamiini päikesest samamoodi nagu inimene

Inimese D-vitamiinist rääkides jõutakse kiiresti päikesevalguseni. Koera puhul on olukord teistsugune. Koerad ei suuda naha kaudu UVB-kiirguse toimel toota piisavalt D-vitamiini, et katta organismi vajadust. Seetõttu sõltub koera D-vitamiini staatus peamiselt toidust saadavast D-vitamiinist.

Looduslikeks D-vitamiini allikateks on muu hulgas rasvane kala ja munakollane. D-vitamiini võib saada ka näiteks tursamaksaõlist, kuid siin tuleb juba arvestada kogu tootega, sest tursamaksaõli sisaldab lisaks D-vitamiinile märkimisväärselt A-vitamiini. Täissöötadesse lisatakse D-vitamiini vastavalt toidu formulatsioonile. Seetõttu ei ole täissööta sööva koera puhul mõistlik eeldada, et talle tuleks D-vitamiini „igaks juhuks“ juurde anda. Ning enne lisandi kasutamist tuleb teada, kui palju D-vitamiini tuleb juba põhitoidust, maiustest, õlidest ja teistest toidulisanditest.

D3, 25(OH)D ja kaltsitriool ei ole üks ja sama asi

D-vitamiini teemal tekib palju segadust seetõttu, et ühe nimetuse alla satuvad mitu erinevat ühendit. D3-vitamiin ehk kolekaltsiferool on vorm, mida koer saab toidust või toidulisandist. Organism töötleb D3-vitamiini edasi ning maksas moodustub 25-hüdroksüvitamiin D ehk 25(OH)D. See on veres kõige rohkem leiduv D-vitamiini metaboliit ning seda kasutatakse tavaliselt organismi D-vitamiini staatuse hindamiseks. Edasi saab organism valmistada sellest aktiivset vormi 1,25-dihüdroksüvitamiin D ehk kaltsitriooli, millel on organismis hormonaalne toime.

Need kolm asja on omavahel seotud, kuid need ei ole üks ja sama number.

See eristus on väga oluline ka toidulisandite puhul. Toidupakendil olev D3 kogus, vereanalüüsist saadud 25(OH)D tulemus ja koerale antava toidulisandi annus ei ole omavahel lihtsalt üks-ühele teisendatavad.

Miks mõõdetakse veres just 25(OH)D taset?

25(OH)D on D-vitamiini staatuse hindamisel kõige sagedamini kasutatav marker, sest see peegeldab organismi D-vitamiini varu paremini kui aktiivne kaltsitriool. Kaltsitriooli sisaldust kontrollib organism väga täpselt ning selle tase võib püsida teatud olukordades normaalsena ka siis, kui D-vitamiini varud on vähenenud. Seetõttu ei tähenda aktiivse D-vitamiini mõõtmine automaatselt paremat hinnangut koera üldisele D-vitamiini staatusele. Ka 25(OH)D tulemust ei tohiks siiski vaadata vaakumis.

Erinevad laborid, analüüsimeetodid ja uuringud võivad kasutada erinevaid siht- ja piirväärtusi. Näiteks on mõnes veterinaarses laboriprotokollis kasutatud optimaalse 25(OH)D tasemena 100–150 ng/ml ning mitmetes uuringutes on alla 40 ng/ml väärtusi käsitletud madalana. Neid numbreid ei saa aga muuta universaalseks reegliks iga koera jaoks. Oluline on teada, milline labor analüüsi tegi, millist meetodit kasutati ja millist referents- või sihtvahemikku labor ise rakendab.

Üks vereanalüüs võib olla kaart, mitte kohtuotsus.

Mida madal D-vitamiini tase meile ütleb?

See on D-vitamiini teema kõige huvitavam osa. Madal 25(OH)D tase võib anda olulist infot, kuid järgmine küsimus ei peaks olema ainult „kuidas D-vitamiini juurde anda?“. Palju olulisem on küsida: miks see näit madal on?

D-vitamiini staatust võivad mõjutada toidu koostis, toitainete imendumine, seedetrakti tervis, vanus, kaasuvad haigused, neerufunktsioon, põletikulised protsessid, ravimid ning tõenäoliselt veel mitmed individuaalsed tegurid. Eriti hea näide on krooniline enteropaatia. Koertel, kellel on krooniline soolehaigus, on mitmes uuringus leitud madalamaid 25(OH)D tasemeid ning madalamad väärtused on seostunud ka raskema haiguse ja kehvema prognoosiga. Samal ajal võib krooniline soolehaigus ise vähendada rasvlahustuvate toitainete imendumist. Seega tekib kana-ja-muna küsimus: kas madal D-vitamiin aitab haigusele kaasa või põhjustab haigus ise madalamat D-vitamiini?

Tõenäoliselt ei ole vastus kõikide koerte puhul sama.

Sama põhimõtet tasub meeles pidada ka teiste haigustega seotud uuringute puhul.

D-vitamiin ja krooniline enteropaatia

Kroonilise enteropaatiaga koertel on 25(OH)D üks paremini uuritud D-vitamiini ja haiguse seoseid. Uuringutes on leitud, et madalam 25(OH)D võib seostuda tugevama põletiku, madalama albumiini ja haiguse halvema prognoosiga. See teeb D-vitamiini staatuse kliiniliselt huvitavaks markeriks, kuid ei tõesta veel, et D-vitamiini lisamine parandab automaatselt haiguse kulgu.

Seda näitas hästi ka 2025. aastal avaldatud randomiseeritud platseebokontrollitud uuring proteiinikaoga enteropaatiaga koertel. Kolekaltsiferooli saanud koerte 25(OH)D tase tõusis, kuid võrreldes platseebogrupiga ei leitud uuringus kliinilist kasu. Mõnel koeral tõusis D-vitamiini tase seejuures liiga kõrgele, kuigi ioniseeritud kaltsiumi tõusu ei tekkinud.

See on väga hea näide sellest, miks laborinumbri korrigeerimine ja haiguse ravimine ei ole automaatselt üks ja sama asi.

Kui koeral on kroonilised seedeprobleemid, tasub tervikuna hinnata nii seedimist, toitainete omastamist, põhitoitu kui ka võimalikke puudujääke. Olen kirjutanud sellest pikemalt artiklis „Koera seedeprobleemid ei teki üleöö“.

D-vitamiin ja südame, neerude ning teiste organite tervis

Madalamaid 25(OH)D tasemeid on kirjeldatud ka südamehaigustega koertel. Näiteks kongestiivse südamepuudulikkusega koertel on leitud madalamaid 25(OH)D väärtusi kui tervetel kontrollkoertel. Ka siin ei saa ainult selle põhjal öelda, et madal D-vitamiin põhjustas südamehaiguse. Haiguse raskus, toitumine, põletik ja organismi muutunud ainevahetus võivad kõik tulemust mõjutada.

Sarnane küsimus tekib neeruhaiguste puhul. Neerud osalevad D-vitamiini ainevahetuses ning kroonilise neeruhaigusega koertel on kirjeldatud muutusi erinevate D-vitamiini metaboliitide tasemetes. D-vitamiini ei saa seetõttu neeruhaigusega koerale juurde anda lihtsalt põhimõttel „näit on madal“. Arvestada tuleb vähemalt neerufunktsiooni, kaltsiumi ja fosfori tasakaalu, toitu ning kasutatava preparaadi vormi ja annust.

Ka sapipõie mukotseeliga koertel on leitud madalamaid 25(OH)D tasemeid. Uuringud ise rõhutavad, et veel ei ole teada, kas madal D-vitamiini tase on haiguse põhjus või tagajärg.

D-vitamiin ja immuunsüsteem

D-vitamiini retseptoreid leidub mitmetel immuunsüsteemi rakkudel, sealhulgas valgelibledel ja mastirakkudel. Retseptoreid leidub ka naha- ja soolerakkudel. See annab bioloogilise põhjuse uurida D-vitamiini seoseid põletiku, naha ja immuunsüsteemi haigustega.

Madalamat D-vitamiini staatust on kirjeldatud erinevate põletikuliste ja immuunvahendatud haiguste korral ning D-vitamiini on uuritud ka koerte atoopilise dermatiidi puhul.

Siin tuleb aga vältida üht väga lihtsat lõksu: retseptori olemasolu või madalama D-vitamiini taseme leidmine ei tähenda automaatselt, et D-vitamiini lisamine ravib haigust.

Toitaine võib olla ühe suure süsteemi oluline osa, olemata ise kogu lahendus.

Aga vähk?

D-vitamiini ja vähi seoseid on koertel uuritud juba aastaid. Mõne kasvajatüübi puhul on leitud madalamaid 25(OH)D tasemeid või muutunud D-vitamiini ainevahetust. Uuritud on näiteks lümfoomi, osteosarkoomi ja mastirakulisi kasvajaid. Tulemused ei ole aga kõikide kasvajatüüpide puhul ühesugused ning vaatluslik uuring ei suuda üksinda vastata küsimusele, kumb tuli enne. Seetõttu ei tohiks väitest „madalamat D-vitamiini on vähi puhul leitud“ saada järeldust „D-vitamiini lisamine ennetab või ravib vähki“.

Seos on väärtuslik info. Sest see annab meile järgmise küsimuse, mitte aga valmis vastuse.

Millal võiks D-vitamiini taset kontrollida?

Integratiivne veterinaar Dr Judy Morgan soovitab oma materjalides D-vitamiini staatust regulaarselt jälgida ja on pakkunud välja isegi iga-aastase testimise.

Mina ei käsitleks seda siiski automaatse sõeluuringuna, mida peab tegema iga terve koer.

Siiski võib D-vitamiini taseme kontrollimine olla eriti huvitav juhul, kui koeral on pikaajalised seedimis- või imendumisprobleemid, krooniline haigus, muutused neerufunktsioonis, korduvad põletikulised probleemid või muu põhjus kahtlustada, et toitainete omastamine või ainevahetus ei pruugi olla tavapärane. Samuti on vereanalüüs väga mõistlik siis, kui koer saab D-vitamiini terapeutilises koguses toidulisandina.

Nendel juhtudel ei ole aga eesmärgiks leida ainult algväärtus. Vajalik on ka plaan, millal tulemust uuesti hinnata.

Dr. Morgani materjalis kasutatakse orientiirina umbes 8–10 nädalat, mille jooksul võib pärast annuse muutmist kujuneda uus tasakaal. Konkreetne kordustesti aeg peaks siiski lähtuma kasutatavast preparaadist, annusest ja koera tervislikust seisundist.

Kas koerale võiks lihtsalt D-vitamiini juurde anda?

D-vitamiin on üks neist toitainetest, mille puhul „natuke igaks juhuks“ ei ole eriti hea strateegia. Nimelt on tegemist rasvlahustuva vitamiiniga. Erinevalt paljudest vees lahustuvatest vitamiinidest ei vabane organism liigsest D-vitamiinist lihtsalt uriiniga. Liigne kogus võib kuhjuda ning põhjustada kaltsiumi ja fosfori tasakaalu häireid ja neerukahjustust. FDA on kirjeldanud D-vitamiini mürgistuse sümptomitena muu hulgas oksendamist, söögiisu vähenemist, suurenenud janu ja urineerimist, liigset süljeeritust ning kaalulangust. Rasketel juhtudel võib D-vitamiini liig põhjustada neerupuudulikkust ja olla eluohtlik.

Seetõttu ei soovita ma ka inimese D-vitamiini preparaati koerale lihtsalt kehakaalu järgi väiksemaks arvutada.

Oluline ei ole ainult toimeaine nimi. Hinnata tuleb preparaadi tugevust, D-vitamiini vormi, koera põhitoidust saadavat kogust, teisi toidulisandeid, kaltsiumi ja fosfori tasakaalu, tervislikku seisundit ning kasutatavaid ravimeid.

Ka looduslik allikas ei tähenda piiramatut kogust

Rasvane kala ja muna võivad olla väga head D-vitamiini allikad ning sobida mitmekesise menüü osaks. See ei tähenda siiski, et D-vitamiini puudust tuleks hakata ravima silma järgi suurema koguse kala, munakollaste või tursamaksaõliga. Eriti tursamaksaõli puhul tuleb arvestada, et koos D-vitamiiniga tuleb organismi ka A-vitamiini.

Toiduaine võib olla suurepärane toitaineallikas, kuid toitaineallikas ei võrdu automaatselt terapeutilise annusega.

Sama põhimõte kehtib tegelikult kõikide vitamiinide ja mineraalide puhul.

Vanema koera puhul vaata tervikpilti

Vanusega muutuvad koera energiavajadus, lihasmass, seedimine, haiguste risk ja sageli ka kasutatavate ravimite hulk. See tähendab, et sama menüü või toidulisandite komplekt, mis sobis koerale viis aastat tagasi, ei pruugi olla optimaalne kogu ülejäänud eluks.

D-vitamiin on ainult üks osa sellest pildist.

Vanema koera toitumise puhul tasub koos vaadata valku, energiat, lihasmassi, rasvhappeid, seedimist, mineraale, vitamiine ja koera tegelikku kehakonditsiooni. Sellest olen kirjutanud põhjalikumalt artiklis „Seeniorkoera toit ehk mida peaks vanema koera kausis muutma?“.

Enne D-vitamiini lisamist küsi seitse küsimust

1. Miks ma tahan koerale D-vitamiini juurde anda?
2. Kui palju D-vitamiini saab ta juba oma põhitoidust ja teistest lisanditest?
3. Kas tema 25(OH)D taset on mõõdetud?
4. Millise labori ja meetodiga analüüs tehti ning kuidas tõlgendatakse selle labori tulemust?
5. Kas koeral on haigusi või ravimeid, mis võivad D-vitamiini ainevahetust või suplementatsiooni ohutust mõjutada?
6. Millist D-vitamiini vormi ja kogust ma tegelikult annan?
7. Millal ja kuidas kontrollime, kas valitud kogus on sellele koerale sobiv?

Kui nendele küsimustele vastust ei ole, ei ole järgmise purgi ostmine veel lahendus.

Kokkuvõtteks: D-vitamiin on oluline, kuid üks number ei räägi kogu lugu

Koer vajab D-vitamiini ning erinevalt inimesest sõltub ta selle saamisel peamiselt toidust. D-vitamiini staatuse hindamiseks kasutatakse tavaliselt veres mõõdetavat 25(OH)D taset. Madalamat 25(OH)D taset on seostatud mitmete haigustega, kuid assotsiatsioon ei näita automaatselt põhjust ega tähenda, et D-vitamiini lisamine haiguse maagiliselt parandab.

Madal tulemus peaks aga tekitama küsimusi. Kas koer saab toidust piisavalt D-vitamiini? Kuidas ta seda omastab? Kas tal on seedetrakti-, neeru- või muu haigus, mis võib taset mõjutada? Kuidas mõjutavad näite ja tervikpilti kasutatavad ravimid või lisandid? Kas madal D-vitamiin on osa probleemist või hoopis haiguse tagajärg?

Ja sama oluline küsimus tuleb esitada kõrge taseme puhul. D-vitamiin on rasvlahustuv ning liiga suur kogus võib olla ohtlik. Seetõttu ei ole hea strateegia ei puuduse ignoreerimine ega pimesi juurde andmine. Kõige mõistlikum lähenemine on sama, mida kasutan koerte toitumise puhul üldiselt: vaata tervikpilti, leia põhjus, muuda üht asja läbimõeldult ning jälgi, mida koera organism sulle vastu ütleb.

Kui analüüside, sümptomite ja igapäevaste tähelepanekute vahel on vaja seoseid luua, on ka loomaomaniku enda info väga oluline. Sellest saad lugeda lähemalt artiklist „Veterinaar ja loomaomanik koostöös ehk miks sinu tähelepanekud on olulised?“.

Korduma kippuvad küsimused

Kas koer saab D-vitamiini päikesest?

Koera nahk ei tooda UVB-kiirguse toimel piisavalt D-vitamiini tema vajaduse katmiseks. Seetõttu saab koer vajaliku D-vitamiini peamiselt toidust.

Millist D-vitamiini näitu koeral vereanalüüsis mõõdetakse?

D-vitamiini staatuse hindamiseks kasutatakse tavaliselt 25-hüdroksüvitamiin D ehk 25(OH)D sisaldust veres. Seda ei tohiks segi ajada toidus või toidulisandis oleva D3-vitamiini ega aktiivse kaltsitriooliga.

Kas koerale võib anda inimese D-vitamiini?

Mõnikord võib inimesele mõeldud preparaati veterinaarse või toitumisalase hinnangu alusel kasutada, kuid inimese annust ei tohi lihtsalt koera kehakaalu järgi ümber arvutada. Arvestada tuleb preparaadi tugevust, kogu koostist, koera toitu, tervist ja teisi kasutatavaid tooteid.

Kas liiga palju D-vitamiini võib koerale ohtlik olla?

Jah. D-vitamiin on rasvlahustuv ja liiga suur kogus võib põhjustada ohtlikke kaltsiumi ja fosfori ainevahetuse häireid ning kahjustada neere. D-vitamiini toidulisandit ei tasu seetõttu kasutada põhimõttel „igaks juhuks“.

Minu peamine sõnum selle teema lõpetuseks on see, et pre- ja probiootikumid ning puu- ja köögiviljad võiks kindlasti sinu lemmiku toidulauale kuuluda (ükskõik mida ta sööb). Oleme koostanud ka koertele ohutute puuviljade ja marjade infolehe, mille leiad sa SIIT.