Tasuta transport pakiautomaati alates 35 eur

TSB võistlus – Faddu kogemus

TSB võistlus – Faddu kogemus

Nagu meeskonna all kirjas on, siis oleme Faddu ehk Härra Bossiga juba maast madalast harrastanud nii kuulekust kui varrukatrenne. Ma tean, et paljud, kes ei oma saksa lambakoera või mõnda muud tööomadusi omavat tõugu koera on arvamusel, et varrukatrenn on koera jaoks tohutu piin ning sellised asjad tuleks ära keelata. 5-ndal oktoobril 2019 toimus TSB võistlus, millest ka meie osa võtsime. Käesolevas postituses annan ülevaate nii sellest kuidas meil läks kui ka enda kogemusest koeraga varrukatrenni tegemisel.

Kas varrukatrenn on koerale piin?

Faddu on mul juba väikesest peale jumaldanud varrukatrenne. Oma esimeses trennis käitus ta nii nagu ta teaks täpselt mida teha tuleb ning see oli tema jaoks tohutult äge mäng. Etteruttavalt ütlen, et koeraga võistlusvormi jõudmiseni läheb vaja tohutult enesedistsipliini, aega ning koera, kes seda tegevust naudib. Mina ütlen ausalt, et mul on kahju vaadata neid koeri, kes varrukatrennides küll käivad, kuid seda ei naudi. Seevastu naudin ma nende koerte trenne ja võistlusi, kes seda ka ise naudivad. Kunagi ütles üks varrukamees hästi – kõik koerad on võimalik saada varrukat tegema, aga kõik koerad ei peaks seda tegema :). Aga jäägu see juba igaühe enda otsustada. Minul on vedanud ning minu mõlemad koerad naudivad väga varrukatrenne.

Muuhulgas hakkas koos Fadduga varrukatrennides käima ka Fentu, kellele aga need trennid kohe kuidagi ei istunud. Juba väikesest peale keeldus ta varrukamehe ja nahast nutsuga mängimast ning puges selle asemel hoopis omaniku selja taha. Irene käis Fentuga trennides ilmselt ca 5-6 korda. Siis aga otsustas, et kuna koer ilmselgelt ei naudi seda tegevust, siis ei hakka ta koera ka sundima. Kusjuures ma olen täpselt sama meelt – kui on näha, et koera jaoks on see trenn ebamugav, siis leidke parem koos mingi muu ühine tegevus, mida teha. Varrukatrenn on äge tõesti siis, kui koer seda naudib :).

Faddy esimene TSB võistlus

Faddu võttis esimest korda TSB võistlusest osa siis, kui ta oli kõigest 1,5 aastane. Koer, kes oli varrukatrennides olnud julge ja enesekindel ning kelle puhul me pigem kartsime, et ta ei lase käsu peale lahti käitus oma esimesel võistlusel totaalselt vastupidiselt. Varrukamehe rünnaku peale lasi ta varrukast koheselt lahti ning tuli minu kõrvale. Kuskilt tekkis mingi seletamatu hirm… Ja nii meie esimene võistlus lõppeski. Aga sealt sattusime me oma praeguse varrukamehe juurde, kes on sellest hetkest saati iganädalaselt lihvinud meie mõlema oskusi. Ja see koer, keda ma näen täna, on tehniliselt hoopis teine koer, kes ta oli siis, kui me Kalevi juurde sattusime.

TSB võistlus – lühike maa

Faddu seekordne TSB võistlus

Ma olen tohutult uhke Faddu soorituse üle, kuna kontroll oli suurepärane. Ta püsis korralikult kõrval, valvas varrukameest väga korralikult, lõpetas käsu peale valvamise ning tuli käsu all olles minuga pikale maale. Lisaks ütles ka meie varrukamees, et Faddu oli väga hästi juhitud ning kontrolli all. Isaseid koeri oli võistluses 9 ning kahjuks oli seekord meie kohaks alles kaheksas.

Ütlen ausalt, et olen tulemuses väga pettunud, kuna tundus, et kohtunik hindas pigem koerte välimust ning kiirust kui koerajuhi kontrolli koera üle :). Nimelt meist eespool oli koerajuht koos koeraga, kes lühikesel maal läks koerajuhi kõrvalt minema ning kes käsu peale lahti ei lasknud ning muuhulgas poodiumil koer, kes valvamisel ümber varrukamehe jooksis ning varrukamehe jalge vahele istus :). Aga nagu ilmselt paljud teavad, siis see ongi alati kohtuniku suva – nii nagu näitustel võib saada esikoha koer, kes enamuste arvates sinna üldse ei sobi. Ja nii on ka kahjuks võistluste puhul. Ilmselt on see ka meeldetuletus mulle endale – ära lase ennast teiste arvamusest häirida ning alati anna endast parim!

TSB võistlus – pikk maa

Kokkuvõtteks ma tahan kõigile öelda, et ärge laske ennast häirida kellegi teise arvamusest ning rühkige ikka ja alati oma unistuste poole. Mulle on muuhulgas meie kuulekuse treener öelnud, et mul on kehva materjaliga koer – asi, mida minu arvates mitte ükski treener öelda ei tohiks. Aga jällegi – parem koer, kes on hea südamega ning kontrolli all vs koer, kes ründab valimatult kõiki ning kelle üle kontroll puudub. Ja ma olen kindel, et küll ühel päeval jõuame me ka Fadduga mõnel võistlusel poodiumile :).

Jaga see postitus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.