Puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi
Üks suurimaid põhjuseid keemiliste puugirohtude kasutamiseks on kindlasti puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi. Seda eriti nende omanike puhul, kelle enda koer või siis mõni tuttava koer on sellega kokku puutunud. Need, kes ei tea, siis meie 12 aastane labrador Pekwa põdes väga raskelt 6 aastasena puukborrelioosi läbi. See on olnud ka põhjuseks miks Irene on siiani kasutanud just keemilisi puugirohtusid (küll õnneks täpilahuseid). Ma olen nõus, et keemiline puugirohi tundub hea ja kindla variandina, sest puuke on reeglina minimaalselt. Küll aga kui süveneda veidi puugirohtude koostisainetesse ning võimalikesse kõrvalmõjudesse, tekib vähemalt minul küll hirm seda oma koerale anda. Lugesin hiljuti holistilise veterinaari Karen Beckeri vastavasisulist artiklit ning vaatasin ka tema videot. Peamine sõnum on see, et tegelikult kõigest 5% koertest, kes puutuvad kokku puukborrelioosi kandva puugiga, tekivad puukborrelioosi sümptomid. Seega on põhjust kaaluda nii keemilise puugirohu riske kui ka potentsiaalset võimalust see haigus saada.
Karen Becker ütleb, et puukborrelioosi diagnoosimine on tõusuteel, sest on ka rohkem nakatunuid puuke. Kuid ta toob välja ka selle, et on siiani vaidlusi kas kõik koerad tõesti nakatuvad, põevad haigust ja kas see tekitab võimalikke teisi haigusi. Või on koerad lihtsalt seropositiivsed ehk nad on küll kokku puutunud puukborrelioosiga, kuid nad on selle oma kehast tõhusalt eemaldanud. Oleme ausad, et ega me ju ei lase koertel teha puukborrelioosi testi, kui tal midagi viga ei ole.
Puukborrelioosi eksperiment
Aastaid tagasi viidi läbi katse täiskasvanud beagle’itega, kes puutusid kokku puukborrelioosiga, kuid ei jäänud haigeks. Katses osalenud täiskasvanud koertel puudusid igasugused sümptomid. Kutsikatel, kes katses osalesid, tekkisid sümptomid, mis möödusid 4 päevaga. Nad lonkasid ning neil oli palavik, kuid peale 4 päeva olid nad uuesti asümptomaatilised. Kokkuvõttes said nad ise sümptomitest jagu ning olid terved.
Selle konkreetse katse inkubatsiooniperiood oli 2 kuni 5 kuud. See tähendab, et 2-5 kuud peale puukborrelioosiga kokkupuudet, oli kutsikatel leebe mööduv lonkamine ja palavik. Ja siis said nad taaskord nendest sümptomitest jagu. Täiskasvanud koertel ei olnud mitte ühtegi sümptomit terve katse jooksul. Ei olnud mingit löövet, neuroloogilisi sümptomeid ega südamehäireid.
Puukborrelioosi positiivsed koerad
Eelpool tehtud katse on korrelatiivne ka sellega mida veterinaarid näevad. Nt USA’s 95% koertest, kes on puukborrelioosi osas positiivsed, elavad 12 osariigis. Puukborrelioosi kannavad väidetavalt edasi ainult Ixodes Scapularis puugid ning ainult juhul kui nad on nakatunud Borrelia burgdorferi bakteriga. Neid nimetatakse ka musta jalgseteks puukideks või hirve puukideks. USA’s leiti, et neis 12 osariigis oli ka neid puuke kõige rohkem. Muuhulgas on leitud, et puuk peab olema kinnitunud tihtipeale üle 36 tunni inimese külge, et haigust edasi anda. Ei ole põhjust arvata, et see aeg erineb oluliselt meie lemmiku puhul.
Seal 12 osariigis teevad veterinaarid rohkem teste ning avastavad, et paljud koerad on seropositiivsed ehk neil on küll puukborrelioosi antikehad, kuid neil ei ole kliinilisi sümptomeid. See tähendab, et nende kehad on efektiivselt tuvastanud konkreetse patogeeni ning on suutnud tekitada immuunvastuse. Seega, isegi kui nende test on positiivne, ei tegele nende keha päris haigusega.
Umbes 5% koertel, kes puukborrelioosiga kokku puutuvad, tekivad ka sümptomid. Hea uudis on, et sümptomeid, milleks on palavik, lonkamine, letargia, halb enesetunne ning liikuv liigesevalu, on väga edukalt võimalik ravida doksütsükliiniga.
Oluline on ka meeles pidada, et isegi kui su koer on puukborrelioosi osas positiivne, ei saa tema nakatada inimest. Haigus saab tulla ainult nakatunud puugi hammustusest.
Väidetavalt võib vähemalt inimeste puhul piisata ühest doosist doksütsükliinist, et ära hoida puukborrelioosi ning seda järgmistel juhtudel:
- kui sa elad kohas, kus esineb palju puukborrelioosi
- puuk on tõenäoliselt olnud sinu küljes üle 36 tunni
- puuk eemaldati viimase 3 päeva jooksul.
Doksütsükliini ei tohiks anda rasedatele ega rinnaga imetavatele naistele või kellelegi, kes on doksütsükliini vastu allergiline. Küll aga tasub oma veterinaarilt uurida kas üks doos doksütsükliini võiks aidata vältida puukborrelioosi.
Puukborrelioos ja sümptomid
Millal on põhjust kahtlustada, et su koeral võib olla puukborrelioos? Minu jaoks siis, kui ma olen käinud oma koeraga metsas ning ta hakkab paari päeva jooksul käituma imelikult. Toome ära mõningad sümptomid, mis puukborrelioosiga kaasas käivad:
- korduv artriit/lonkamine, mis püsib 3-4 päeva
- söögiisu kadu
- depressioon
- soovimatus liikuda või jäik, valulik kõnnak
- paistetanud liigesed, mis on katsudes soojad
- valu kas käppades või kogu kehas
- palavik
- väsimus
- paistes lümfisõlmed
Borrelia burgdorferi bakter, mida puugid edasi kannavad, põhjustavad gripi laadseid sümptomeid. Dr. Rau uuringud on näidanud, et umbes kolmandik puukidest kannavad seda bakterit, mis tähendab, et tõenäosus seda bakterit saada on 33%.
Esimene puukborrelioosi staadium ongi gripilaadsed sümptomid. Lisaks võib tekkida lööve hammustuse kohale. Dr. Rau ning teised teadlased on hinnanud, et umbes 10-20% puugihammustustest arenevad esimeseks staadiumiks. Kui esimese staadiumi korral aga raviga mitte alustada, siis 30% areneb edasi teiseks staadiumiks. Siin võib bakter nakatada nahka, liigeseid, neere ning mõnikord isegi südant. See tähendab, et on 1-2% võimalust, et su koer saab teise staadiumi puukborrelioosi. Teise staadiumi puukborrelioos võib teha su koera väga haigeks. Kolmas staadium on krooniline staadium. See staadium võib tekkida kuid või isegi aastaid peale nakatumist. Kõige tavapärasemad sümptomid on liigese- ja lihasvalu. Ainult 1% teise staadiumi puukborrelioosist areneb edasi kolmanda staadiumi puukborrelioosiks.
Kas su koeral on sümptomid?
Sisuliselt, 95% koertest, kes puutuvad kokku puukborrelioosiga, suudavad ise edukalt selle infektsiooniga võidelda. Siiski enamus neist jäävad haiguse suhtes positiivseks ka aastaid hiljem. Kui sul on koer, kes satub sinna 5% hulka, kellel on sümptomid, siis lase oma veterinaaril teha 4Dx test (lihtne vereanalüüs).
Koertel, kellel on 4Dx test positiivne, on reeglina ka sümptomid ning paljud veterinaarid teevad seejärel ka uriinianalüüsi, et aru saada kas uriiniga koos eritub ka proteiini. Kui eritub, siis on vaja alustada doksütsükliini raviga.
Väga väikesel osal – vähem kui 5%-l nakatunud koertest, võib puukborrelioos põhjustada märkimisväärse neerukahjustuse kui ka autoimmuunse polüartriidi, mis on diagnoosimata jäänud kroonilise puukborreliooni sekundaarne liigese degeneratsioon.
Kui sa kahtlustad, et su koeral on puukborrelioos, on oluline lasta veterinaaril seda kontrollida.
USA’s on olemas ka puukborrelioosi vaktsiin, kuigi Karen Becker seda ei soovita. See on väga reaktiivne koera immuunsüsteemile, mis tähendab, et see võib põhjustada paljusid sekundaarseid reaktsioone, sealhulgas autoimmuunhaigus vaktsiinist endast. Teine aspekt ning isegi olulisem on see, et paljud inimesed arvavad, et vaktsineerides puuk enam ei hammusta. See pole siiski nii – puukide eemal hoidmiseks on siiski vaja kasutada tõrjevahendit.
Seega, selle asemel, et oma koera ohustada kahe erineva toksikoosiga, soovitavad enamus veterinaare kasutada paikselt kasutatavaid puugirohtusid.
Millised koerad on rohkem ohustatud?
Üks asi, mida sa peaksid teadma on, et puukborrelioosist on rohkem ohustatud koerad, kellel on kehas samaaegselt mitu infektsiooni. Muuhulgas on leitud, et nt mõned vaktsiinid võivad olla puukborrelioosi kofaktoriks. Lisaks avastas dr. Rau, et tema uuringus osalenud patsientidel, kellel arenes puukborrelioos kolmandasse staadiumisse, oli tasakaalustamata rasvhapete profiil. See ei ole üllatav, sest kui omega-3 rasvhapete tase on madal, on tulemuseks tasakaalustamatus, mis võib põhjustada põletikku. Põletik on üks mitmest kofaktorist.
Toome ära olulised puukborrelioosi kofaktorid:
- krooniline põletik;
- immuunsupressioon;
- koinfektsioonid teistest viirustest;
- parasiidid;
- teised bakterid või seened;
- raskemetallid ja toksiinid.
Kokkuvõtteks
Puukborrelioos on päris raske haigus, kui sellele kohe jälile ei saada. Pekwa puhul oligi probleemiks see, et läks kuid enne kui selgus, et tegemist on puukborrelioosiga. Lihtsalt 6 aastat tagasi ei olnud see haigus veel nii levinud. Kõigest mõned aastad hiljem oli olukord juba oluliselt muutunud ning puukborrelioos sooviti välistada üsna kiirelt.
Karen Becker soovitab vältida alasid, kus on teadaolevalt rohkem puuke. Kui sa elad kohas, kus on palju puuke, siis soovitab ta kaks korda päevas viia läbi puugi kontroll. Kontrolli oma koera keha pidevalt ning muuhulgas ka väikeseid pragusid: praod kõrvade juures, rihma all, käpapatjade vahel ning isegi oma koera saba all.
Sa peaksid kasutama mingisugust puugirohtu. On olemas looduslikke vahendeid aga on olemas ka keemilisi puugirohtusid. Selle valiku pead sa ise tegema, millist kasutada. Looduslike vahendite puhul pead arvestama, et need ei paku kaitset päevadeks ehk iga kord kui koeraga välja lähed, pead talle looduslikku vahendit peale kandma. Samas võin kinnitada, et need toimivad üsna hästi. Ning mida pikemalt kasutad, seda paremini toimib (vähemalt seda kinnitab minu kogemus). Keemiliste puugirohtude puhul pead arvestama potentsiaalsete kõrvalmõjudega.
Küll aga ütleb Karen Becker, et on teada, et parasiidid eelistavad nõrgemaid loomi. Mida rohkem mürke ja raskemetalle on su koer täis, seda suurem on tõenäosus, et su koer võib nakatuda ka puukborrelioosiga. Seega peaksid sa hoolitsema oma lemmiku immuunsüsteemi (sh puhastama tema keha mürkidest ja raskemetallidest) eest ning mida tugevam ja paremas korras see on, seda suurem on ka tõenäosus, et isegi kui su koer peaks puukborrelioosiga nakatuma, suudab tema keha sellega ise ka toime tulla.
Kasutatud allikad:
Comment (1)
[…] siis keemilised tõrjevahendid ei ole ainus lahendus. Kõige hullem on kindlasti puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi. See on ka väga tõenäoliselt põhjus miks paljude jaoks tundub keemiline puugirohi ainsa […]