Koera vanus inimaastates

Vanadus ei ole diagnoos

Vanem koer võib magada rohkem, liikuda rahulikumalt ja vajada rohkem taastumisaega. Aga üks ohtlikumaid harjumusi on hakata kõiki muutusi automaatselt vanuse arvele kirjutama. Kui koer muutub järsku vaiksemaks, kaotab lihast, söögiisu muutub, ta joob rohkem, hingeldab tavapärasest enam, kõht suureneb või liikumine muutub raskemaks, tasub küsida: kas see on tõesti lihtsalt vanus?

Sellest olen kirjutanud eraldi Faddy loos „Kas kõik on ikka korras? Kui eakas koer muutub liiga mugavaks seletuseks“. Ka südamehaiguse puhul võivad mõned märgid tunduda esmapilgul lihtsalt vananemisena, mistõttu tasub vanema koera puhul teada ka südamehaiguse võimalikke tunnuseid.

Kuidas toetada koera tervena vananemist?

Vananemine ise ei ole haigus. Eesmärk ei ole teha koera igavesti nooreks, vaid aidata tal säilitada võimalikult kaua lihasmassi, liikuvust, uudishimu, head kehakonditsiooni ja elurõõmu. Siin on viis valdkonda, millele tasub tähelepanu pöörata.

1. Anna toitaineliselt tasakaalustatud ja koerale sobivat toitu

Toidul on suur roll kogu elu jooksul ning vananedes muutub kvaliteet pigem olulisemaks, mitte vähem oluliseks. Ühte “õiget” toidutüüpi kõigile koertele ei ole. Hästi koostatud kuivtoit, märgtoit, tasakaalustatud toortoit või kodus valmistatud toit võivad kõik olla võimalikud variandid, kui toit katab konkreetse koera toitainelised vajadused ja sobib tema tervise ning seedimisega.

Kui annad 100% toortoitu või valmistad toidu ise, ei piisa pikemas perspektiivis lihtsalt lihast, kontidest ja organitest. Oluline on, et menüü oleks päriselt tasakaalus ning kataks ka kaltsiumi, mikroelementide, vitamiinide ja rasvhapete vajaduse. Proteiiniallikate roteerimine võib anda toidule mitmekesisust, kuid rotatsioon üksi ei muuda tasakaalustamata retsepti tasakaalustatuks.

Vanema koera toitumisest, valguvajadusest, lihasmassist, niiskusest ja lisanditest räägime põhjalikumalt artiklis „Seeniorkoera toit ehk mida peaks vanema koera kausis muutma?“

2. Hoia koer heas kehakonditsioonis ja säilita lihasmassi

Kaalunumber üksi ei räägi kogu lugu. Koer võib olla kaalult “normaalne”, kuid kaotada samal ajal lihast, või vastupidi – olla pealtnäha lihtsalt tugev, kuid kanda endaga liiga palju rasvkude. Eriti vanema koera puhul tasub vaadata nii kehakonditsiooni kui ka lihasmassi.

Loomne proteiin on koera jaoks oluline aminohapete allikas ning terve vanema koera puhul ei ole eesmärk proteiini automaatselt vähendada. Lihasmassi säilitamiseks on vaja nii piisavalt kvaliteetset valku kui ka regulaarset, koerale jõukohast liikumist.

Siin on huvitav vaadata ka koera lähima vabalt elava sugulase, hundi, loomulikku saakloomapõhist toitumist. Bosch, Hagen-Plantinga ja Hendriks analüüsisid kirjanduses kirjeldatud 50 metsiku hundi dieeti. Arvutatud keskmises toitainelises profiilis moodustas kuivainest 67,2% toorproteiin ja 24,9% rasv ehk valku oli rasvast ligikaudu 2,7 korda rohkem. See ei tähenda, et kodukoera ideaalne toit peab neid numbreid kopeerima: koer ei ole hunt ning saakloomade koostis varieerub. Küll aga näitab see hästi, et looduslik saakloomapõhine dieet on valgurohke ning valgu ja rasva suhe ei ole juhuslik detail.

Liikumine aitab hoida nii lihaseid, liigeseid, kehakaalu kui ka aju töös. Kui tahad selle teema kohta pikemalt lugeda, sobib siia meie artikkel „Miks liikumine on oluline?“

3. Mõtle vaktsineerimisprotokoll läbi individuaalselt

Vaktsineerimise puhul ei meeldi mulle kumbki äärmus: ei mõte, et “mida rohkem, seda parem”, ega mõte, et vaktsiinid on olemuslikult halvad. Vaktsiinid kaitsevad koeri tõsiste nakkushaiguste eest, kuid vaktsineerimisplaan peaks lähtuma koera vanusest, tervisest, varasemast vaktsineerimisest, elustiilist, nakkusriskist ja konkreetse vaktsiini soovitatud intervallist.

Tänased WSAVA ja AAHA juhised eristavad põhivaktsiine ja riskipõhiseid vaktsiine ning rõhutavad individuaalset riskihindamist. Näiteks katku, adenoviiruse ja parvoviiruse põhivaktsiinide kordusintervall ei ole pärast korrektset põhiseeriat lihtsalt automaatselt “igal aastal”. Samuti ei soovitata aktiivselt haiget looma rutiinselt vaktsineerida.

Tiitritest võib teatud põhivaktsiinide puhul anda kasulikku infot immuunvastuse kohta, kuid ka siin tasub vältida liiga lihtsat mõtlemist. Antikehade olemasolu näitab varasemat immuunvastust, kuid üks tiitrinumber ei kirjelda kogu immuunsüsteemi ega ennusta igas olukorras absoluutset kaitset. Vaktsineerimise eesmärk võiks olla piisav kaitse, mitte võimalikult palju süste, ning konkreetne plaan tasub veterinaariga läbi arutada.

4. Tee koduseid tervisekontrolle ja käi regulaarselt veterinaari juures

Koerad ei saa meile öelda, et kuskil on tekkinud uus valu, janu on suurenenud või nad tunnevad ennast lihtsalt kuidagi teisiti. Kuna aeglaste muutustega harjub silm üllatavalt kiiresti, on kodune tervisekontroll väga hea viis märgata muutusi varem.

Vaata regulaarselt üle hambad ja suu, silmad, kõrvad, nahk ja karv, käpad, küüned, kehakaal ja kehakonditsioon. Katsu koera keha ning pane tähele uusi muhke, turseid või valulikke kohti. Jälgi söögiisu, janu, väljaheidet, uriini, hingamist, liikumist ja käitumist. Meie „Koduse tervisekontrolli“ juhend aitab selle süsteemselt läbi teha.

Vanema koera puhul muutuvad regulaarsed veterinaarsed kontrollid veel olulisemaks. Millise sagedusega ja milliseid analüüse teha, sõltub koera vanusest, tervisest ja varasematest leidudest. Mõte ei ole analüüsida koera lihtsalt numbri pärast, vaid luua ajas võrdluspunktid ja märgata muutusi enne, kui need muutuvad suureks probleemiks.

5. Rikasta koera keskkonda ja hoia aju töös

Hea vananemine ei tähenda ainult ilusat vereanalüüsi ja normaalset kehakaalu. Koer vajab kogu elu jooksul uudishimu, valikuid, nuuskimist, õppimist, liikumist ja sotsiaalset kontakti. Vanem koer ei pruugi tahta enam sama pikka matka kui viieaastasena, aga see ei tähenda, et tema maailm peaks kahanema diivani ja toidukausi vahele. Erinevad võimalused keskkonna rikastamiseks:

• paku erinevaid nuuskimis- ja otsimismänge;
• tee jõukohaseid jalutuskäike erinevates kohtades;
• õpeta uusi lihtsaid oskusi või korda vanu;
• kohanda mängu ja liikumist koera füüsilise võimekusega;
• paku turvalist sotsiaalset kontakti, kui koer seda naudib;
• lase koeral kasutada oma nina ja teha võimalusel ka ise valikuid.

Kognitiivsest vananemisest ja sellest, milliseid muutusi tasub märgata, räägime pikemalt artiklis „Koerte dementsus ja kuidas seda vältida?“

Fentoni pannus õpetas mulle üht asja

Fentonil diagnoositi peaaegu 9-aastasena pannus ehk krooniline pindmine keratiit. See on immuunvahendatud silmahaigus ning meil tekkis toona kahtlus, kas haiguse avaldumist võis mõjutada tema organismi koormus ja stress. Seda ei ole võimalik tagantjärele tõestada ning ma ei taha esitada meie oletust diagnoosi või põhjusliku seosena. Küll aga tuletas see mulle taas meelde, et immuunsüsteem, stress, keskkond, toit ja üldine tervis ei ela üksteisest eraldi sahtlites.

Integratiivse lähenemise väärtus ongi minu jaoks tervikpildi vaatamine, ilma et see tähendaks diagnoosi, uuringute või tavameditsiini kõrvaleheitmist.

Kokkuvõtteks

Koera vanus inimaastates on lõbus viis tema eluetappi meie enda omaga võrrelda, kuid 7-ga korrutamise reegel ei kirjelda koera tegelikku vananemist. Koerad küpsevad esimestel aastatel kiiresti ning hiljem mõjutavad vananemise tempot muu hulgas suurus ja tõug.

Veel tähtsam on aga see, et sünniaasta ei muutuks mugavaks seletuseks kõigele. Hoia koer heas kehakonditsioonis, säilita lihasmassi, paku tasakaalustatud toitu, liikumist ja vaimset tegevust, jälgi muutusi ning tee terviseotsuseid konkreetse koera, mitte ainult vanusenumbri järgi.

Me ei saa valida, kui kiiresti kalender liigub. Küll aga saame päris palju mõjutada seda, millise kvaliteediga need aastad mööduvad.